Juba jõudsime seda ka teha, Lukas sai oma esimese lasteaiakogemuse saarel, aga siis jäime mandrile kinni…
Esialgu pidin vaid nädalavahetuseks siia mandrile tagasi tulema. Aga siis hakkas igasuguseid asju juhtuma kuni selleni, et viimaks saime koroona. Mitu aastat ootamist, haigus andis endast väärikalt tunda. Tõesti veider haigus, ehkki muidugi keha teeb üks null ära. Võimas keha!
Esmalt jäi haigeks Oliver ja kuna mina tundsin kurgus mingit kuivust ja sügelust, siis arvasin, et ju mul avaldub see haigus nii. Tunne kadus paari päevaga ära ja test haigust ikka ei näidanud. Mõtlesin juba, et olengi pääsenud. Aga siis saabus päev, kus ma päriselt haigestusingi. Teine triip oli vaevu märgatav, kuid siiski märgatav. Hommikul oli veel hea olla, aga pärastlõunal tundsin end juba väga halvasti. Peavalu, kumisemine, kerge iiveldus, 38 kraadi palavik. Ma magasin igal võimalusel igas asendis. Ka hetkel, kui Maru 10 minutit vaikselt puslet kokku pani ning elutoa päevavalguslamp otse näkku paistis. Ma magasin. Järgmine päev oli järellainetus - köha, nohutunne, ehkki midagi nagu nuusata ka polnud, aga sealt edasi hakkas kõik ikkagi märgatavalt paremuse suunas liikuma. Niiet üks päev suuremat kannatamist kokku.
See pani mind aga mõtlema, kui väärtuslik on ikkagi tervis. Kui see on, siis on kõik võimalik. Kui seda pole, tuleb kombineerida ja see võtab enamuse ajast, alles jäänud energiast. Lugesin tsüstilist fibroosi põdevast Maarjast, üleüldse tsüstilisest fibroosist… tundsin nii suurt kurbust, ebaõiglustunnet ning valusat meeldetuletust, et elu on nüüd ja praegu. See “ei alga” kuskil tulevikus. See ongi siin, see elu. Mõtlesin, kuidas olen nii sageli just nooruses nagu oodanud millegi algust. Et nüüd algab elu! Tegelikult siiani vahel. Näpistan end, et ärka ikka üles, sa oled elus praegu! Nüüd! Ära siis seda maha maga.
Kusagilt olen lugenud, et Michael Jackson, pärast seda, kui oli välja andnud maailma kõige edukama albumi Thriller, jäi mõnes mõttes selle edu lõksu. Tal ei õnnestunud enam kunagi uut Thrillerit teha. Tal jäi endal märkamata, et ta tegi seda, mida mõned üksikud ja väga erilised inimesed suudavad - muutis maailma! Läbi positiivse sõnumi. Tema muusikast, sõnumitest sai uus ja seninägematu jõud muusikatööstuses, kultuuris. Kas ta ikka tabas selle ära või elas edasi ootuses, millestki abstraktsest, mida kunagi ei tulnud…
Tunnen tänulikkust peale haigust oma keha üle. Liiga tihti just siis, kui tervis on võetud, tuleb see tänu meelde. Kuidas see keha on toonud kaks last ilmale, elanud üle autoõnnetuse nii, et täna see enam meeldegi ei tule, võidab koroona paari päevaga! Mis imemasinasse on loodus mind disaininud! Ma olen otsustanud nüüd iga päev endale seda ütlema hakata.
Ja samal ajal võrdlen minagi end iseenda, teiste, sotsiaalmeediamaailmaga. Ma tunnen vahel, et ma vist ei ole enam noor… ja polegi eriti midagi saavutanud. Ja nii ma jäängi kinni sellesse mõttemustrisse, kus midagi on vajaka, tuleb rohkem pingutada, särada, treenida, meeldida. Kellele?
Teistele. Asi on selles, et sellises mustris elan ma ka teistele. Pingutan teistele, sean end vabatahtlikult teiste skaalasse ning teen siis igapäevaselt mingeid alateadlikke järeldusi selle kohta, milles ma veel piisav ei ole.
Ma tahan lasta sellel pürgimiskultuuril nüüd minna. Lõplikult. Kui see pürgimine toimub kellegi teise skaalas, kellegi teise jaoks.
Ma avan end kulgemiskultuurile. :) Kui vaja, siis leiutan selle. Mul on selleks nii suurepärased teejuhid, minu lapsed. Parimad kulgemisõpetajad. Ma ei taha olla närvis, ületöötanud, väsinud, kui nemad mind endaga aina kulgema kutsuvad, märkama elu ilu. Pisikesi asju. Ma ei oska neid enam nähagi oma töntsi pürgijasilmadega. See on kõva töö uuesti elu nägema õppida.
Osalt on see põhjus, miks ma loobusin tööst suures ajakirjanduses. Austus suurepäraste kirjutajate suhtes on nii suur, aga neid lugusid on nii palju. Ja paljud on neist tehtud suure südamega ka… ent need standardid, formaadid, tähemärgid ning ühe asja tegemine lihtsalt sellepärast, et nii on kaua tehtud… ma tahan uskuda, et kui elu on nüüd ja praegu, siis ma ei pea selle eluga tegema seda, mida on ikka ja jälle tehtud, sest nii on turvaline. Kui elu on nüüd ja praegu, siis ma pean nüüd ja praegu leidma viisi, kuidas jutustada seda lugu, mida mul on vaja jutustada, sõltumata neist formaatidest ja sellest, mitu tähemärki kuskile mahub. Vorm ei saa sisust olulisemaks muutuda, aga ajaleht on väga oluline vorm. Paljud ajalehed ilmuvad iga päev ja sinna on mingit sisu ka vaja.
Nägid siis nüüd, ei pidanudki selle õppetunni pärast Hiiumaa vaikusesse kolima, ehkki see plaan meil ka jätkuvalt on…
Seniks on siin mandril ka endiselt palju avastamist! Sügis on mu lemmik!
Julget pealehakkamist, elu märkamist, armastamist!
Võrtsjärv
Taevaskoda
Põhja-Kõrvemaa (Paukjärv, Jussi järved, Kõnnu suursoo)
Etc.
Comments