Põhjaterritooriumil Kakadu rahvuspargis ringi rännates üllatas meid see, kui ulatuslikult suudavad australlased metsi n-ö kontrollitult põletada. 300km autoga Darwinist Jabiru linna sõites ei märganud meie näiteks tulest puutumata mangroovimetsa.
Lääne-Austraalias olin näinud, mida tähendab “kontrollitud põletamine”. Ikka ja jälle on Perth Hillsi kandis mingit suitsusammast näha ning Marin selgitas mulle juba esimesel rännakul sinna mandrile, et kõik need sambad ei kujuta endast suurt ohtu. Ehkki lahtine tuli on mõistagi alati seal kandis ohtlik. Australlased süütavad ise oma metsi kindla meetodi järgi, et kontrollitult hävitada kuivanud võsa. Nii ei levi tuli suurema tulekahju korral kiiresti edasi. Või noh...lootus on.
Olin sõitnud Lääne-Austraalias ringi ning näinud põlenud tüükaid, aga palju rohkem siiski rohelist metsa või punast maapinnast. Seda suurem oli üllatus, kui Põhja-Austraalias rohkem kui 19 000 ruutkilomeetril laiuvas Kakadu rahvuspargis ainult jälgi metsapõlengust nägimegi. (Igaks juhuks kirjutan, et praegused suured põlengud põhja ei puuduta.). Sinna me läänest edasi rändasimegi.
Võtsime beebi, rendiauto ja sõitsime peale paari päeva Darwinis Kakadu (Gaagudju) rahvusparki avastama. See rahvuspark on massiivne, lahmaka Austraalia suurim. Kolm päeva, mis me seal seigeldes veetsime tähendas, et nägime ära vaid killukese põhjaosast: Darwin-Jabiru-Yellow Water-Jabiru-Darwin (ca 700+km). Päris hea saavutus arvestades eriti kuuma ja liigniisket aastaaega ja uut reisikaaslast nimega Maru, kes kõige suurem autosõidufänn veel pole. Selles pargis (veider sõna veidi vähem kui pool Eestit mahutava maalapi kohta) võiks vabalt seigelda nädalaid. Aborigeenide kunst, mangroovimetsad, jõed ja märgalad, kaljud? (pigem väga veidrad kivihunnikud), kosed, krokodillid, üksikud karavanipargid ja majutused, vähe inimesi, sirged ja laiad teed - need on märksõnad, mis pähe torkavad. Tahan kunagi Kakadu rahvusparki tagasi minna.
Rahvuspark kuulub aborigeenidele, kes on aastate jooksul ja jupi haaval nõudnud, et Austraalia seda tunnistaks. Hetkel rendib Austraalia riik aborigeenidelt maa-ala, millel olevat rahvusparki juhitakse koostööna. Rendilepingu tingimused vaadatakse iga viie aasta tagant üle.
Aborigeenide koduks on Kakadu olnud rohkem kui 65 000 aastat (viimastel andmetel). Nad peavad end maailma kõige vanemaks elavaks kultuuriks ning rõhutavad seda igal võimalusel.
Kurb kirjutada, aga olin seni harjunud aborigeene nägema pigem linnatänavatel istumas, raha küsimas, mingi auru all ringi loivamas. Mõistagi on selliseid tegelasi ka Darwinis väga palju, kuid NT kogukond on eripalgelisem kui mujal Austraalias. Kui kogu Austraalia kohta on aborigeenide protsent kolme ringis, siis Põhjaterritooriumi elanikest ligi veerand on aborigeeni päritolu.
Kui Jabiru linna sõitsime, siis tuhises meist mööda maastur, mille akendest ulatusid igasse ilmakaarde tumedad jäsemed. See oli üks tavaline aborigeeniperekond. Paljud neist töötavad Kakadus turismisektoris.
Põhja-Kakadus elavaid aborigeene kutsutakse Bininj. Proovisin mõnel korral nendega jutule saada. Näiteks aborigeeninaistega Yellow Water’is. Nad istusid päiksevarjus maas ja tegid käsitööd. Eakad naised, respekteeritud emad kogu oma eksootikas. Oli tunda ja võib-olla isegi näha, et tüütasin neid, ehkki naised olid näiliselt sõbralikud ja väga alalhoidlikud. Justkui nad ei teaks, kuidas minusugusega täpselt suhelda. Viimaks küsisin selle tunde saatel, kas neile on meelt mööda, et nende kodust on saanud turistiatraktsioon, mille eksponaatideks nad ka ise on. Vastus oli lühike ja sõbralik: me armastame privaatsust. Hiljem lugesin, et neile ei meeldi silmkontakt ning nad ei ole väga altid jutustama. Ning kõiksugu muuseumeid külastades oli väljapanekutest näha, et tegelikult ei ole aborigeenid tänaseni päris rahu teinud ajalooga ning teadmisega, et sisserändaja musta mandri valitsejaks on.
Kui vaatasin elutingimusi, mis põlistel Kakadu elanikel on olnud, siis mõtlesin, et ilmselt valge inimene seal ilma tänapäeva võimalusteta elada saakski. Loodus on heitlik. Üleujutuste periood kestab novembrist aprillini ning siis valitsevad maad hoopis jõesängist veega välja ronivad krokodillid. Veetõusu ajal kolisid aborigeenid näiteks puude vahele ehitatud onnikestese.
Kuiv on maist oktoobrini, ehkki Kakadus on aastaaegu tegelikult kuus ja mitte kaks. Meie jõudsime Darwinisse novembri algusel ehk üleujutuste alguseks. Kui detailseks minna, siis kutsuvad aborigeenid seda aega Gunumelengiks ehk siis mussoonile eelnevate tormide aeg. Sobilik aeg beebiga džunglisse kolida! Mida see siis päriselt tähendas? Vihmad ei olnud veel kohal ja päeva ilmestas tohutu kuumus (ca 37 kraadi). Kuid niiskem kui kusagil mujal, kus ma käinud olen. Rahvuspargis ringi sõites ei saanud me Maru pärast vahel autost välja, kui päike ka veel taevas lõõskas.
Õnneks tibutas üsna sageli ning jõed olid hakanud tasakesi üle kallaste tulema (koos krokodillidega).
Üks hetk avastasime end näiteks keset metsa teel Mirrai vaateplatoole, kui sahmakas vett kaela sadas. Peab tunnistama, et see oli väga mõnus, soe kümblus keset ürgloodust (nii tegelikult vist ikka öelda ei saa metsa kohta, mida pidevalt "kasib" leek). Vaateplatoole me küll välja ei jõudnud, kuid ebamugavustunde asemel sundis tagasi auto juurde pöörduma ainult mure teadmatuse pärast. Seda on lapsega reisides palju.
Samas Darwinist Jabirusse sõites imestasime siiralt, kui sügavale vee alla võib jõgi mõnikord ikka selle sama tee jätta.
Muutlik ilm lubab austraallastel metsi n-ö kontrollitult põletada. Omamoodi maaliline oli jalutada põlenud metsas ja vaadata iidseid Ubirri kaljujoonistusi, mis väidetavalt on mõnituhat aastat vanad. Ning lugeda samal ajal infotahvlit, millise klanni kontrolli all piirkond on ja kui oluline on nende jaoks looduse hoidmine.
Jabiru lähedal asuvas Bowali turismikeskuses uuris Oliver aga, et kuidas ikkagi sellist lahmakat põletatakse. Selleks peab ju tööd tegema terve rügement. Krokodillide elu tutvustav naisgiid rääkis, et tegelikult ohjab kõike põhimõtteliselt üks naisterahvas helikopterilt.
Võib-olla tõesti, ent tegelikult on Kakadu rahvuspargil ja üleüldse kogu Arnhemi maal väga spetsiifiline põletamisplaan (fire management plan) ning selle taga on loomulikult suur meeskond, kus koos tänapäeva teadmised ja iidne aborigeenide tarkus.
Kuna tuli on dünaamiline, siis tuleb plaani tihti täiustada. Mõnikord õppida eksimustest.
Aborigeenid või nagu Austraalia valitsus armastab öelda “traditional owners” (traditsioonilised omanikud) on metsi põletanud põlvkondi. Üks n-ö traditsiooniline omanik Bessie Coleman rääkis uudistekanalile ABC, et oskused selleks pärandataksegi põlvest põlve. Nende eesmärgiks on lahti saada kuivanud kulust, et uus taimestik saaks kasvada. Ent tänapäeval teevad kohalikud oma teadmistega koostöös pargivahtidega. Coleman rääkis, et kogukond magab palju rahulikumalt, sest need pisipõlengud hoiavad ära kontrollimatu tule, mis hetkel laastab Ida-Austraalia metsi ja koaalapopulatsiooni. Lisaks meenutab tuli talle esivanemaid, kes kasutasid põletamist ka põllumajanduses.
Aeg süütamiseks on sobiv siis, kui kuivust niisutab väike sadu. Varajase kuiva perioodi tulekahju on vähem ohtlikum kui tuli hilisel kuival ajal.
Siin on sobiva aja kohta väike spikker Kakadu aastaaegadest.
Gudjeuk (jaanuar-märts) - võimsad mussoonivihmad muudavad põletamise keeruliseks
Banggerreng (märts-aprill) - põletamisprogrammi avastart: tuld võttev rohi ehk sorghum sureb ja kuivab ning see muudab põletamise võimalikuks
Yegge (mai-juuni) - kuivad lõunatuuled muudavad tule liikumise võimalikuks
Wurrgeng (juuni-august) - kuivus võimaldab päevasel ajal tulel laialt levida, ent külm öö kustutab enamiku tulekahjudest
Gurrung (august-oktoober) - kuum, kuiv ja väga riskantnte aeg
Gunumeleng (oktoober - detsember) - ehkki vihmad on tagasi, on suur oht pikselöökidest tekkivateks põlenguteks, kuid vihmad ja suur niiskus kustutavad leeke
Austraalia valitsuse kodulehelt lugesin veel, et tuld kasutatakse, et moodustada maalappidest mosaiik. Selline lapilisus takistab tulekahju levimist.
Ent ka Kakadus on laastavaid metsapõlenguid. Samuti on riik kakelnud avalikult nendesamade traditsiooniliste omanikega, kahtlustades, kas nende traditsioonilised meetodid on ikkagi täna piisavalt töökindlad.
Austraalia keskvalitsuski usub, et ilmselt olid põlengud enne seda, kui inimkäsi Kakadu kandis mängu tuli, palju võimsamad, sest toimusid just hilisel kuival ajal. Inimese tulek tähendas, et tulekahjud muutusid sagedasemaks, kuid olid väiksemad ja varasemad aastaaja mõttes. Kusjuures aborigeenid olidki umbes 1900. aastani põlengute eest vastutavad, kuid siis nende populatsioon vähenes nii palju, et pärismaalased ei jõudnud enam maa-ala efektiivselt ja kontrollitult põletada. Piirkonda kolis 20. sajandi algul küll “appi” pühvel, kes rohtu süües kulu tekkimist vähendas, ent sellest ei piisanud.
Täna on suure tule ohjamise plaani järgi jaotatud piirkond teatud ohutaseme järgi ära. Tuli süütatakse helikopterilt GPSi järgi ning seejärel tuleb jälgida, kas see levib üle ühe hektari ning kodeerida, mitme protsendi ulatuses see hektar ära põles.
Tuli on hea, meeldib aborigeenidele korrutada. Ent nii nagu Eestis toimub palav raievaidlus, arutatakse Austraalias selle üle, kas sage inimese sekkumine põletamise näol on ehk liig. Küsitakse, et kas selle tulemuseks on ka piirkonnas vähenev imetajate populatsioon. Või kas loodus üleüldse saaks iseseisvalt põlengutega hakkama, mis on ju ka osa loodusest. Idas näeb loodus tulega praegu igatahes ränka vaeva.
Comments