• Tiina Kaukvere

Kodus tagasi

Seekord hakkan tagurpidi pihta. Kirjutan mõned mõtted esimesest välisreisist üle pika aja, aga alustan nende mõtetega, mis tekkisid juba kodus tagasi olles. Mulle nii väga meeldib ära käia, kogeda uut ning siis uue pilguga koju tulla.


Vihm tervitas kõiki juba Riias, kuhu lennuk maandus. Niiske ja jahe vihm, mis pesi maha vulkaanitolmu ning kõrbeliiva. Mulle tundus, et need ajasidki reisi vältel mul pidevalt silmi sügelema. Südaöösel sõitsime pea inimtühjal Tallinna-Tartu maanteel vihmas autoga koju. Nii pime ja nii vähe inimesi. Nii Eesti!

Lapsed magasid tagaistmel ning mina jõin empaatilise kaasreisijana kohvi, et juhiga koos üleval püsida. Tegelikult tahtsin ma nii väga sellisest hetkest osa saada, kus sa naudid oma kohvi ning lõpuks ometi ühte vestlust, mille mõttelõnga iga mõne minuti tagant katkestama ei pea. See tunne oli nii vabastav, et ma jäin tukkuma…

Ehkki järgmised paar päeva kulgesid segases ajarütmis ning uniselt, on kodus nii mõnus olla! Isegi see sombune ilm on mõnus. Meil mõlemal Oliveriga oli veidi jõulutunne. Naljakas, et äkki oli nauditav ilm, mis pea kuu aega tagasi nii tüütuks oli muutunud.


Reisi vältel lugesin läbi ühe raamatu - “Tulevik on meie teha” (Christiana Figueres, Tom Rivett-Carnac). Väga hea raamat! Kirjutasin sellest öösiti, kui teised magasid, arvustuse väljaandele Edasi.org. Mind kriipis teadmine, et inimtekkeliste kliimamuutuste pärast peaksime vähem lendama. Maailma kogemine on meid toonud siia, kus me täna oleme. Mida avaram pilt, seda paremini suudame mõista. Autorid pakkusid välja, et tulevikus võiks lennupiletite hinnad olla nii kõrged, et lendamine on tõeline privileeg, milleks tuleb raha koguda.



Sellepärast reisivad tulevikuinimesed hoopis nii, et viibivad ühes paigas pikalt (sest tööd saab teha pea kõikjalt). Ning kui nad näiteks teiselt mandrilt Euroopa külastuse ette võtavad, siis reisivad Euroopa sees rongi või mõne muu säästlikuma transpordivahendiga pikalt ringi. Sisuliselt reisitakse nii, et teatud periood ka elatakse uues keskkonnas.


Meie veetsime Tenerifel kaks nädalat. Tulevikus oleks see niisiis ilmselt tabu. Praegu aga voorisid sinna lennukid nagu Tartus bussid ning tuldi ka lühemaks ajaks.

Kui kaasreisijateks on lapsed, on kaks nädalat tõesti vähe. Samas, selle ajaga tunned end uues kohas juba mõneti koduselt. Ka on see piisavalt pikk aeg, et hakata puudust tundma vihmasest Eestist. Ja sellest, et kraanist saab vett juua, seda ei peagi kanistrite kaupa poest vedama.

Ma ei suuda imestada, kui hästi keskkonnavahetus mulle alati mõjunud on. Ning hoolimata sellest, et ma olen just tunnetanud, et reisimine lastega on keeruline - neil on suured tunded, mis ei hooli kellaajast, sellest, et oled autoteel või, et lennuk väljub KOHE - mõtlen ma, et tahaksin see aasta veel Norras käia.



129 views0 comments

Recent Posts

See All