Ehk seeria sellest, miks mulle väga meeldib Portugal, aga kuidas me sinna kodu ikkagi ei leidnud...
Käisin esimest korda Portugalis umbes kümme aastat tagasi. See oli tööreis Lissabonis asuvasse Euroopa narkoennetuskeskusesse. Ja kuigi olin just tulnud Itaaliast, siis jättis Lissabon mulle sellise mulje nagu ükski teine Euroopa linn polnud veel suutnud. Muidugi, tegemist on ühe vanima pealinnaga kogu Euroopas. Arhitektuur, värvid, kõrgused, valgus, inimesed. Ma saan aru, kuidas võib Harry Potteri raamat sündida mõnes Portugali linnas... Kunstiinimesel hakkavad kõik meeled tööle. Ja seal puudub selline lääneeuroopalik eriliselt kammitsetud viisakus ja ka meelelaad on vabam.
Kõige parem on see, et sellist Lissaboni essentsi on ka igas väiksemas Portugali külas. Portugallased ise on küllalt sõbralikud, avatud ning äge on näha, kuidas vanem generatsioon mõnes külakohvikus päisel päeval jutustab, kaarte mängib. Portugali keel on võrratult ilus, ehkki palju suurem pähkel kui hispaania keel.
Sellest esimesest korrast alates hakkasin Portugali külastama pea igal aastal. Kui lapsed said veidi vanemaks, läksime juba kõik koos. Üle-eelmisel aastal veetsime Algarves juba pea kaks kuud ning eelmisel sügisel kolistasime Portugalis ringi umbes kuu. Meie (tegelikult olgem ausad, minu) eesmärk (unistus?) on olnud osta endale midagi Portugali. Ja möödunud sügisel oli see juba väga strateegiline eesmärk. Müüsin selleks oma Tallinna kodu maha ja olin surfanud rohkem kui aasta Portugali kinnisvaraportaale.
Lendasime läbi vihmase Brüsseli Farosse ja kohe läksid eriti suured otsingud lahti. Muuhulgas oli Oliveril vaja veel ka kaugtööd teha... niiet oli puhkust, oli tööd, pinget ja koordineerimist.
Lagoa ja ümbrus
Pärast mõne päevast Brüsseli randevuud jõudsime Portugali. Esimesena võtsime sihikule Lagoa ja selle ümbruse. Seal asub ka üks väga hea rahvusvaheline kool, ehkki lapsed võiksid ikka käia kohalikus koolis. Aga Lagoa on muidugi väga kaunis kant - üks paradiisirand teise kõrval, imelised liivakaljud ning loodus. Kogu Algarve rannik lõunas on suuresti tiheasustatud, niiet pole aru saada, millal üks asum algab ja teine lõpeb. Hispaaniaga võrreldes on teed kehvemad, aga majad on palju orgaanilisemalt. Puuduvad sellised lõputud ridaelamute kompleksid basseinidega. Neid muidugi on, aga see hulk on hoopis teisel skaalal.
Hooajaväliselt on elu päris rahulik, aga keset suve peab sealt piirkonnast põgenema. Põrgukuumus, hordid, mis turismiobjektidele forsseerivad. Benagili koobas on süstamatkajatest nii pungil, et päikestki pole enam näha. Kui hooaeg hakkab oktoobris/novembris lõppema, on tunne nagu oleksime mõnes suures külas. Suuremad atraktsioonid on ikkagi suunatud turistidele, mitte kohalikele. Peale golfi ei ole küll viitsimist pidevalt loomaaias või liivakujude pargis käia. Portimao sardiinimuuseumis oleme käinud kahe aasta jooksul neli korda. Seal on veidi rohkem ajalugu ja kohalikku hõngu.
Olen portugallastelt kuulnud, et nad ise kogu riigist Algarvet nii väga ei hindagi. Põhja-Portugal on tõesti palju maalilisem - mäestik, arhitektuur, veel kaunim loodus... no on ikka mõnele rahvale antud. Lõuna-Portugal on lame ja turiste täis... kuid päikseline ja kui veab, siis kestab Eesti suvi üle talve. Samal ajal tuleb juba Kesk-Portugalis hommikuti autoaknaid vahel jääkirmest puhastada.
Aga just valgus on see, millest mina puudust tunnen. Mitte palavus. Algarvest leiab valgust kindla peale.
Me kontrollisime üle kõik vähegi huvi pakkuvad objektid Lagoa ümbruses... olid need siis varemed mõnes maalilises paigas või midagi korteri-laadset. Selleks kasutasime suurimaid kinnisvaraportaale (nt idealista.pt), ent kuulutused on väga killustunud (igal kinnisvarafirmal veel oma leht ning teated ei pruugi ühte suurde kokku joosta nagu Eestis või Hispaanias).
Piirkond on kinnisvara mõttes kallis, sest turiste on külluses, rannad on kaunid, aga turistikad. Päikest on palju. Läänerannik on suurte lainte ja muutliku ilma tõttu palju vähem asustatud, kuid päris lõunarannikut on vaid mõnesaja kilomeetri jagu (ei anna võrreldagi Hispaania päikserannikutega). Turistid armastavad päikest ja merd ning ajavad hinnad kõrgeks. Portugalile ennustatakse kinnisvarahindade jätkuvat tõusu. Kui kuskil sisemaal saab eestlane endale juba nii mõndagi üsna lihtsalt lubada, siis Algarve kandis tuleb teise kodu ostmiseks arvestada vähemalt Tallinna ja Tartu hindadega (pole ka paha arvestades, et kuskil Tallinna hrustsovkas võib m2 hind üsna sarnane olla). Igatahes, ka kõige hurtsikum hurtsik Lagoa kaunis piirkonnas küündis maatüki tõttu 200 000 ja 500 000 vahele. Osa sellest kandist võtab enda alla nagunii ka Benagili kaitseala ja muud ehituskeelutsoonid.
Hurtsik Praia da Marinha lähedal looduses - ilus miljoni unistus.
Mõne hurtsiku leidsime juhuslikult autoga ringi sõites, imetlesime ja siis rihtisime ruttu välja, et ongi poole-milline maalapp see, millel seisame. Kuna me aga Eestist hetkel täielikult ära kolida ei soovi ja alles katsetame, siis ei ole soovi nii suuri kulutusi maalapile ka teha. Ja millegi päris uue ehitamine on hetkel Portugalis endiselt bürokraatia kadalipp, mida me nii rohelisena ette võtta ei soovi. Lubade hankimiseks võib kuluda aasta ja enam. Suvekuudel seal kandis ka olla ei taha. Pole ju paremat Hiiumaa suvest!
VENDE SE! Hurtsik Benagili lähedal kauni maalapiga - 500 000 eurot.
Paradiisirannad ägavad turistide all, metsikut loodust napib ning veel hiilib kaunitesse randadesse haisev tume vetikas, millega võitlust kõrvalt vaadates jääb mulje, et ollakse ikka hädas küll.
Vaatasime üle hurtsikud vähem glamuursetes kohtades, kuid Lagoale ikkagi üsna lähedal. Sageli tekkis nendeni jõudmisel probleem, et tee sai otsa või muutus väga kruusaseks ning selleks, et rendiauto kriimudeta jääks, tuli väljas oksi tõsta. Kuskil lõugas ketikoer, posti külge aheldatud hobune sõi üksinda heina ja siis paistis veel ka kellegi haagissuvila. Ühesõnaga, sealt me läksime tagurpidi tagasi. Sellist veidrat asustatust on Algarves veel küllaga... varemetes majad ning veidrad asumid. Ei ole lääne turistid seal veel platsi puhtaks löönud kohalikest, kuigi nende kihk on suur. Hüljatud majad on hirmkallid, kuid miskipärast on müügis vaid vähesed. Algarvet armastava turisti jaoks on see närvesööv teadmine ja vaatepilt, aga võib-olla on see piirkonna essentsi säilimiseks ainuõige. Muidu oleks ehk ainult ühetaolised ridaelamud, basseinid ja golf. I know I'm moving slow. But at least I've still got soul.
Lõuks vaatasime lihtsalt, kas leiame mõne täisvaremetes valge Portugali maamaja, mille hind jääks ca 100 - 120 000 kanti. Millel oleks vähemalt võimalus vee ühenduseks ja mida saaks renoveerida ilma lisalubasid taotlemata (ehk siis ta oleks suurem kui 40-50m2, ei peaks juurde ehitamiseks lube hankima). Mis ei asuks lõrisevate koertest pungil kahtlases kandis. Sinna võiks pääseda ka ilma maasturita. Maalapp võiks olla veidi suurem kui peenar maja ees. See taastamist vääriv vare võiks seista üksinda, mitte olla jagatud naabriga. Jne.
Paraku olid selles hinnavahemikus selles kandis kõik pruudid vigased. Väga sageli oli varemetes maja ikkagi pooleks naabriga, sest nii selles kandis elatakse. Või oli koht ligipääsematu. Ühe arendusjärgus koha leidsime, ent sealne väga väike majake osaliselt naabri krundil taastamist ei väärinud. Seega oleks kaasnenud kogu uue maja ehitusega seotud problemaatika. Nagunii oli plaan leida endale ideaalne majaloks odava hinna eest seal kandis ambitsioonikas, adusin juba ammu. Aga noh, mõnikord joppab! Ja mina ootasin nii väga sellist joppamist - oma väikest valget majakest liivakalju astangul, keset loodust. (Hea nali, aga ega kui ei otsi ja ei unista, siis ei leia kindlasti.) Enne kui see väike majake oleks maha tõmmatud arendajate poolt, kes looduskaunisse kohta üha agaramalt luksusvillasid plaanivad.
Tegelikult üsna ilus (aga tilluke) rahaks tegemise eesmärgil veidi kõpitsetud krunt arendatud piirkonnas (villasid täis), kus oli peal ka hurtsik (ehk siis elamumaa). Aga see hurtsik polnud suurem asi (pildil ei ole teda isegi näha, vaid esimesel pildil on näha on päris kõbusat naaberhurtsikut paremal pool krundist). Naabermajast hakkas jooksma ka piir, niiet elu ikkagi lõunamaiselt üksteise seljas. Ma ei mäleta hinda, aga võiks olla 120-150 000 eurot. Oleks eeldanud täiesti uue maja ehitamist.
Lagoast sõitsime üles Silvesesse, kus eestlane juba lihtsamalt midagi lubada saaks. Sinna saab Lagoast nii suuremat maanteed mööda, kui ka apelsiniistanduste vahelt kulgedes. Oleks nüüd siin istanduste rohelisuses ometi midagi nunnut ja taskukohast! Ei olnud. Ja ma ei tea tegelikult, kas apelsiniistanduses on hea elada. Maaliline küll, eriti neil kahel korral aastal, kui on apelsinihooaeg. Värske apelsini- ja mandariinimahl on seal kandis uskumatult odav ja kättesaadav... palju enam kui tänapäeval meie laiuskraadil vana hea kodune õunamahl. Hotellide rootsilauas jagatakse värsket apelsinimahla nagu see oleks vesi, midagi iseenesest mõistetavat. Joo palju kulub.
Silves on imearmas linn ookeanist veidi eemal enne Algarve "mägesid", ehkki künklikum on ka see kant. Seal on tore turg, palju kohalikke ning ümber palju rohelisust. Silveses võib näha veel hobuvankril ringi kappavaid töömehi, seal on oma jalkaklubi (muidugi!), pagar, aktiivne kirikukogukond... suur kassikoloonia! Mööda mägist vanalinna ronides mõtlesin, mis temperatuur võib siin kivimüüride vahel olla suvekuudel. Väljakannatamatu! Igatahes ei tundnud ma Silveses ära oma kohta ega tundnud seda ka teised. Aga Silvese turule lähme kindlasti rõõmuga veel.
Lagoas asjad pakkinuna sõitsime edasi itta, päris Hispaania piiri äärde. Kõike seda meenutades, neid pilte vaadates, mõtlen jälle, kui silmale imeline koht võib Portugal olla.
Comments