top of page

Kodu otsingud Portugalis II: Hispaania piiriäärne üllatus

Writer's picture: Tiina KaukvereTiina Kaukvere

Algarve idarannik on üks kummaline moodustis, kus massiivse liivaranna ja turistide vahel seisab lahesopp, mida peab ületama paadiga… Tundub, et turismimassid valivad pigem läänepoolsemad kaljurannad, mis muudab kinnisvara idas veidi odavamaks.


Algarve mereannipada ehk cataplana.
Algarve mereannipada ehk cataplana.

Peale Quarteirat saab alguse omanäoline saarestike jada, mis justkui lõikab liivaranna maast ära. See tähendab, et liivane rand asub pikal saarel, kaugemal linnadest ja asumitest. Selleks, et liivaranda jõuda, tuleb peenike lahesopp paadiga ületada. Paadimehed turismikohtades muudkui saalivad edasi-tagasi. Eriti hooajal. Hooajaväliselt või kehvema ilma korral on rannasooviga keerulisem. Kohalikuna on võib-olla mõistlikum endale mingi alus soetada. Mõnes paigas aitab hädast välja ka sild.


Jõgede ja liivarandadega saarte rägastik Faro lähedal.
Jõgede ja liivarandadega saarte rägastik Faro lähedal.

Saarestik liivarandadega jookseb peaaegu Hispaania piirini, kust paiknevast linnakesest Vila Nova de Cacela saab taas ise omal jalal randa jalutada. Aga seal lahutab rannast prügistatud mets, niiet ma ei tea, kumb parem on… Seda metsa ja üleüldse prügi looduses on tõesti trööstitu vaadata. Hakkaks kohe koristama!


Meie järgmiseks sihtkohaks sai Tavira lähedal asuv väike asum nimega Cabanas, kus piirideta merevaatele eelnes samamoodi Cabanase nimeline saareriba. Kuna ööbisime hotellis, siis oli hotell korraldanud ka oktoobris turistide üleveo. Tuli lihtsalt minna lahe äärde ja oodata mõned minutid, kui paadimees sind märkas või teiselt kaldalt turistidega kohale jõudis. Lahesopi ületus võttis ka mõned minutid ja oli lastele väga tore kogemus.



Valge liivarand, kuhu tee rohupuhmaste vahelt lookles, oli imeline! Meie lemmik! Palju ägedam kui need turiste täis  kaljurannad, kus peab valvel olema, et midagi pähe ei kukuks. Isegi vetikat polnud siin. Jookse mis suunas tahad, ruumi on. Ehitasime losse, korjasime karpe.


Aga olen kuulnud, et idas on lahesoppide ja jõgede tõttu rohkem sääski. Igatahes on loodus end seal kandis vägevalt kujundanud ning sellist ära lõigatud maakitsikuste ja jõgede kärestikku saab imetleda juba lennukist Farosse maandudes.



Cabanas ise on väike turistilinn, kus on kõik justkui olemas. Restoranide tänav sadama ja sillaga randa, Tavira pole ka kaugel, Benamor golfi võib turist ise jalutada. Aga on ka kool, lasteaed ja jalkaväljak.


Saime Cabanases muutlikku ilma kogeda - soe seenevihm vaheldus kuuma päiksega. Ja heal tasemel mereannirestosid oli promenaad täis! Inglaste karaoket leidus ka...
Saime Cabanases muutlikku ilma kogeda - soe seenevihm vaheldus kuuma päiksega. Ja heal tasemel mereannirestosid oli promenaad täis! Inglaste karaoket leidus ka...

Cabanasest sisemaa poole on väga armas ja roheline istanduste piirkond. Mul poleks jällegi midagi selle vastu, et seal väikest valget maja omada, aga midagi müüa seal ei olnud.


Küll aga vaatasime Cabanases ühte korterit, mis maksis üle 170 000. See on Algarve kohta väga hea hind. Alla 70m2, kaks tuba, millest kumbki polnud läbikäidav, eraldi köök, vannituba ja rõdu. Planeering meeldis mulle väga, kõik oli justkui olemas. Korter oli heas seisus. Koli kohe sisse, käi mööblipoes, osta voodid ja hakka elama. See jäi minu jaoks üheks käega katsutavamaks tehinguks Portugalis. Aga ära ta jäi.



Ei teagi, miks. Kuidagi klaustrofoobiline oli see väike asum. Kõik oli kompaktselt koos, aga palju sa ikka neis turistikohtades käid… ja üleüldse, miks ma peaks just seal elama.


Öeldakse, et ida pool on kohalike kogukond tunduvalt suurem, mistõttu sureb see kant hooajaväliselt vähem välja. Turistide lemmikkoht Albufeira seevastu jääb ikka üsna tühjaks. Trellidki on seal kandis rohkem akna ees, kuigi Portugalis ei ole see nii tavaline nagu Hispaanias.


Cabanasest sõitsime edasi Portugali-Hispaania piirilinna nimega Vila Real de Santo Antonio. Mul polnud ühtegi ootust. Mõtlesin, et ju see mingi väike Algarve linnakene on. Ei tea, kas seetõttu, et sattusime sinna laupäeval, igatahes kihas see linn keset oktoobrikuud hispaanlastest ja kohalikest. Vanalinnas tegutses suur turg, kus lettide vahel liikuda polnud rahvasummas lihtne. Inglaste, sakslaste, taanlaste, prantslaste asemel sõid ja jõid kohvikutes portugali pensionärid ning hispaanlased. Andaluusiat ja Algarvet lahutab seal Guadiana nimeline jõgi, mis on purjekaid täis ja mida saab ületada sillaga.


Väga sümpaatne mulje jäi sellest linnast, mille suhtes mul ootuseid polnud. Lugesin, et elanikke on seal umbes poole vähem kui Pärnus. Aga kohal olles tundus, et vähemalt poole rohkem.



Kinnisvaraturg on seal stabiilsem just seetõttu, et turistid ei ujuta seda kanti suvel üle. Välja saab üürida pigem kohalikele ja hispaanlastele. Vanalinn on samasugune armas nagu Portugalis ikka ja kuigi hinnad on veidi odavamad, siis tegelikult on ikkagi sellist nunnut ja stiilset linnamajakest ühe ropsuga väga keeruline leida, kui sa just sadu tuhandeid maksta ei taha. Teine kodu Algarves on kallis.


Aga me ei jätnud jonni ja sõitsime kaema ka Algarve odavamaid piirkondi “mägedes”. Selleks keerasimegi otsa sisemaa poole, et kulgeda mere äärest Monchique’i suunas. Seal avanes juba hoopis teine maailm kõige selle osas, mis puudutab taristut ja kinnisvara.


46 views0 comments

Recent Posts

See All

Comments


© 2023 by NOMAD ON THE ROAD. Proudly created with Wix.com

bottom of page