• Tiina Kaukvere

Kes hindab elu siis, kui see ohus pole?

Kogu maailm pingutab, et kaitsta eakaid, kelle eludele kujutab koroonaviirus suurimat ohtu. Paradoksaalne, et ajal, mil viirus neid ei ohusta, on nad suuresti sarnases isolatsioonis. Unustatud.


Ostsin täna Maruga jalutades Tartu kaubamaja ees üksi lilli müüvalt soliidselt proualt kõik lilled ära. Mul on kahtlane tunne, et pikaks ajaks ta siiski koju ei jää...


Vanad inimesed. Nendega pole alati lihtne. Neil on palju vaba aega ja samas raskusi selle sisustamisega. Nad tahavad rääkida, aga nendega ühte keelt on keeruline leida. Nad tunduvad noortele sama tüütud, nagu noored neilegi. Nad lõhnavad teistmoodi. Nad on sageli mures asjade pärast, mille peale keegi teine isegi tulla ei suuda. Nende elu ravimipurkide vahel tundub minu ellu täiesti mittepuutuv.


Veidi rohkem kui aasta tagasi suri minu vanaisa. Mees, kes oli kogu elu sellist hakkamist täis, mida olen harva kohanud. Ei püsinud pudeliski paigal. Alati oli tal tarvis kuskile "sõitu minna". Turult toodud kraami sisse teha. Midagi remontida. Viimased aastad oli ta siiski üsna väeti. Diabeet oli võtnud suurelt kehalt elurammu. Aga hing oli täpselt sama rahutu. Ükskord tassis ta koju mitu kilo kukeseeni, kuigi enda silm ja käsi enam puhastustööd teha ei suutnud. Selleks olimegi tal meie. Suure osa puhastasin, hakkisin ja panin sügavkülma. Ja väiksem laar sai kohe pannile visatud. Täpsed kogused andis ta mulle ette: tublisti võid, kukeseeni ja hapukoort. Ja siis istus terve aeg rahulolevalt kõrval ja jälgis, et ma täpselt nii ka teeks. Oehh, miks küll nii suured kogused, mõtlesin samal ajal.


Vanaisa oli järgmisel päeval platsis juba värske kalaga, mida tuli rookima hakata. Selline mees ta oli.


Kui üks laar kukeseeni sai tehtud ja maitses hästi, võis päris kindel olla, et ta toob neid lähiajal juurde... Ilmselt on emal külmkapis siiani mõni karp?


Ema mõnikord pahandas temaga, et kes seda kõike jõuab ära süüa. See jutt ei liigutanud põrmugi kedagi teist peale ema enda, kes pidi oma ärritusega ise hakkama saama. Ema teadis ise ka hästi, et ülejärgmisel päeval võib vanaisa juba sisse tegemist ootava kapsaga kohal olla. Ja siis tuleb seda kõike ka teha.


Vanaisa oli minu elus väga oluline mees, kuna elasime lähestikku. Ta oli kogu aeg olemas. Kui vanaema tema kõrvalt ära kadus, siis jäi ta üksi. Meie proovisime olla temaga nii palju, kui suutsime, aga sellest ja üleüldse meist ei piisanud talle kunagi. Kuna seda oli tunda, siis olid need kohtumised, kus tuli pidevalt silmitsi seista ühe inimhinge hääbumisega. Ta kannatas nii vaimselt kui füüsiliselt. Ja ükski sõna ei suutnud tema valu täiesti ära võtta. Samal ajal pakkusid külaskäigud siiski leevendust. Ebamugavustundega, kohustustundega ja ka suure armastustundega tuli need visiidid seetõttu ette võtta. Ehkki neist ju ei piisanud ja seda oli tunda.


Õnneks oli vanaisa tohutult kange mees. Pujään, ma mõtlen. Sellepärast oli raske teda haletseda ja naljakal kombel muutis see kõik kergemaks.


Talle oleks praegune isolatsioon olnud talumatu. Isa külastas teda iga päev. Kahtlemata oleks ta seda nõudnud ka praegu. Nõudnud!


Vahel tunnen kerget süüd, et ei veetnud tema ja vanaemaga koos aega rohkem. Et alati oli midagi muud teha, mis tol hetkel tundus kiire ja vajalik. Tegelikult oli palju hetki, mil ei tahtnudki minna... Raske oli näha raskusi.


Sama tunnen mõne teise eaka lähedase suhtes, kes täna täitsa elus ja olemas on. Täpselt sama ebamugavustunnet, kohustustunnet, aga ka armastustunnet. See kõik muudab raskemaks sammu astumise, mis neile lähemale viib. Seetõttu on paljud eakad üksinda. Üksikud.


Üksindus näib üks õudne asi olevat. Kas surmgi sellest parem pole, ei tea?


Kohtusin kunagi ühe üksi elava daamiga Kadriorus ja arutasime üksinduse üle rohkem kui tund aega. Luule oli tema nimi ja pärist kirjutasin temast veel artikligi (saab lugeda siit). "Ootan, et keegi helistaks. Kui vanem tütar tuleb, siis on niisugune tunne, et nüüd ma olen ka midagi väärt," nii kirjeldas Luule oma päeva Tallinna magalarajooni korteris. Kole kurb minu meelest. Aga minu vanaisa päev oli sarnane.


Vahel mõtlen, et kui isekas on tegelikult see soov, et need eakad jumala pärast elus püsiks, kuid samal ajal ei ole paljude elukäik mitte kellegi asi. Piisab lihtsalt teadmisest, et nad oleks olemas. Elus ja enamvähem okeid. See pakub hingerahu meile, aga nende hingerahuks sellest ei piisa.


Inimesel on vaja inimest. Eestis on ligi 100 000 üksi elavat 65+ aastast.


Teist on võimatu õnnelikuks teha, kui ta ise seda ei oska ega soovi. Küll aga on võimalik inimesi rohkem märgata ja nendega oma eluhetke jagada. Just seda hetke praegu siin. Mitte üle mõelda ja lihtsalt kõnetada. Ja mitte hirmu, veel vähem surmahirmu ajendil.


Meie toas on nii palju ilusaid lilli. Kevad tuleb!



0 views

© 2023 by NOMAD ON THE ROAD. Proudly created with Wix.com