top of page
  • Writer's pictureTiina Kaukvere

Kas ümber sünnib ego või hing?

Kunagi kirjutasin siia justkui etteheite iseendale, et ma ei oska tänulikkust tunda. Täna on kõik hoopis vastupidi.


Kõik need mõtted tulid mulle pähe niimoodi täna hommikul

Kui suurem sagimine on tehtud ja tekib väike ajahetk silmapiirile vaatamiseks või lihtsalt olemiseks, tunnen tänutunnet kohe. Sellele võib isegi eelneda raske öö, emotsioonipurse või mingisugune tühimik hinges, aga tänu on ikkagi seda kogemust ümbritsemas. Muidugi siis, kui tekib üleüldse selline teadvustamishetk, kus ei pea manageerima ega kantseldama. Lihtsalt üks ka üsna lühike hetk, kus saab vaadata silmapiirile ja mitte midagi muud pole vaja teha, kellegi pärast muretseda.


Neid hetki on järjest rohkem. Ei tea, võib-olla oskan ise neid rohkem võtta. Tunnen võimaluse ära. Täna hommikul viisin lapsed lasteaeda ja sõitsin kohe kümneks minutiks mere äärde. Päike oli soe ja tuul õrn, kuid jahe. Meri sillerdas ja oli rahulik. Taamal tegutses keegi kalapaadis võrkudega. Ma olin seal üksinda. Tundsin tänu kohe.


Mis mind on aidanud selle tänutundega elukogemusi looritada, on väga suuresti imetlus looduse vastu. Milline kunstnik on loodus, seda ei saa sõnadesse ega piltidesse panna. Ma nii sageli proovin, aga pole ma veel märganud õnnestumist. Ja ehkki ma olen täielikult armunud siinsesse kadastiku-rannaniidu-merevaatesse, tean kuklas, et see pole veel kõik, mida loodus suudab pakkuda. Olen reisinud teisele poole maakera ning imetlenud, mida on olnud võimalik seal loodusel korda saata. Mul on jäägitu imetlus looduse suhtes.


Eriti, kui võtan kõrvale jälle selle, kuidas maakera on tekkinud. Kuidas on tekkinud Linnutee galaktika ja Päikesesüsteem. Milline tolmupilv on kõik kunagi olnud… ja veel enne seda pilve on olnud midagi, mis meie mõistuse haardesse enam ei mahu.


Ja siis on äkki see Hiiumaa meri, kivid, laisad lained, kadakavõsa, luiged, särav päike ja taamal mootorpaadis kalamees. Sellest tolmupilvest on tekkinud kõik see… Ma kutsun sellist teadvustamist The Birth of Thankfulness. Vaatan end paitavat päikest kui taevakeha, mis on parajasti nii kaugel ja nii lähedal, et luua seda loodust meie ümber. Ja vaatan Maa kaarduvat meresilmapiiri… ja mõtlen, et me ei tea, et kuskil mujal planeedil oleks olnud õnn sellise ilu tekkeks.


Olen selle tänu kontekstis mõelnud veidi kurvana, et miks peaks olema ühel inimhingel võimalus seda kõike üha uuesti ja uuesti kogeda. Jah, on ebaaus, et paljud inimesed elavad samamoodi selle ime keskel, kuid neile ei kingi eluolud võimalust seda isegi märgata. Võib-olla need, kes sünnivad puudusesse või sõjakoldesse… Aga võib-olla märkavad nemad hoopis rohkem kui meie, kelle jaoks palju head ja ilusat on iseenesest mõistetav.


Ma ei tea täpselt, kuidas mul selle tänutundeni õnnestus jõuda. See tunne on suureks abiks.


Ja samas tekitab see ka mõne konflikti. Mulle meeldib esoteerika ja ma olen kindel, et teadus ei suuda enamikku hingega seotut seletada. Ma olen väga avatud kõige suhtes, mida teadus ei suuda seletada.


Ma tahaks muuhulgas uskuda, et hing ei lõppe otsa ühes maise kehaga. Et elu on selline kingitus, mida saab uuesti kogeda… kuigi uskumustes ja usundites vist on see elutee pigem ihadest ja valudest vabanemise kool (mis ilmselgelt on siis neid samu asju täis ja see pole ilmtingimata meeldiv). Kui vaadata elu kujunemise lugu Universumis, meie galaktikas, päiksesüsteemis ja planeedil, ei ole ju mingit kahtlust, et elu on tõeline ja ainulaadne ime. Ja kõik meie, kes me elus oleme, oleme imed! Elu tundub nii suur kingitus, kui sellest aspektist vaadata.


Kui uskuda näiteks hinge ümbersündi, siis peaks uskuma, et see elu ei olegi täiesti kordumatu ja ainulaadne kogemus. Vaid, et inimene saab üha uusi ja uusi võimalusi kogeda. Ja ikkagi pigem inimkehas ning seejuures arvatakse ka, et kõik teised lähedased inimhinged sünnivad erinevates kehades ja rollides ikka uuesti ja uuesti üksteise ümber. Hetkel mulle see mõte pigem meeldiks, sest see on ju minu jaoks turvaline kui see kujuteldamatu muu variant. Ja ehkki sellel elul on olnud igasugu ebameeldivusi ka varuks, siis on see siiski üldkokkuvõttes õnnelik, tore ja täis armastust ning lähedust.


Aga kujutleda end üha uuesti sündimas, samad hinged teistes rollides ümber tiirlemas…. see tundub egoistlik. Kui me “lähme eelmisesse ellu” ja elustame sealsed probleemid, et seletada neid praeguse elu muredega… siis elustame me tegelikult lihtsalt oma ego. Enamus neist muredest on seotud ju egoga, isegi kui meile on liiga tehtud. Liiga on enamasti saanud ego. Ja kogu seda elu kannab ja kannustab praegune ego. See on osa meie loost.


Kui me hakkame rändama teistesse eludesse, siis viime sinna ikka esmalt oma ego. Küsimuse, et kes mina olin ja mis olukorras… Kes mulle eelmises elus haiget tegi, et ma täna selline olen? Seegi on egost lähtuv küsimus. Me rändame oma peades tagasi praegusest egost lähtuvalt.

Seega, kas ümber on siis sündinud ego või hing? Hingeline kogemine on midagi veidi teistsugust. Ma ei oska seda ka seletada, aga olen seda kogenud raskel eluhetkel, kus kõik oleks justkui võetud. Siis lahustub ego. Tekib tänutunne, igatsus ja andestamine. Kui inimhing uuesti sünnib, siis võiks ju ka midagi sellist juhtuda… Ego pole siis üldse vaja. Selle ümber ei pea üldse nii palju sehkendama, et praeguseid egomuresid eelnevate elude egomuredega seletada. See selgus võiks tekkida nagunii tunneli lõpus. Siis pole seda ego taaka enam uues elus lahendada vaja. See tundub tühine ja mõttetu, nagu ära elanud kehagi. Mis seda ikka kaasa vedada? Need olid selle elu armid ja haavad.


Kui vaadata loodusesse, siis ei ole seal ego. Linnukesel ei ole ego. Tema elu ei keerle ümber ego, vaid ümber füüsiliste vajaduste. Inimene on egoist. Käes on ego-ajastu. Nii paljudel on aega ja võimalust tegeleda oma egoga. Mainega. Välimusega. Sellega tegeletakse rohkem kui kunagi varem.


Ühest küljest näitab see, et on võimalus üleüldse iseeendaga tegeleda, mis on tore. Ei pea elama, et ellu jääda. Teisest küljest jääb kogu selle arendamise ja kasvamise ning üleüldse ego fassaadi varju hing. Näiteks see, et väiksed lapsed (kelle ego kujundavad nad ise ja nende vanemad, mitte niivõrd suvalised inimesed tänavalt ja üldine mood, nagu meil, täiskasvanutel) vajavad meie kohalolu. Neile pole tähtis, mis meist sotsiaalmeedias või laiemalt meedias arvatakse. Nad ei hooli, kas meie kodud on laitmatult korras. Ja nad ei taha ära oodata, millal kogu see argine saab tehtud enne, kui meil on lõpuks nende hingede jaoks aega. See, kui lapsed end üksi tunnevad, näitabki, et hing on ego varju jäänud. Hing vajab aega, hetke, kohalolu. Ego tahab kiireid lahendusi, leevendusi. Tahab, et keegi väljast pidevalt kinnitaks, et ego on okei. Hing seda ei vaja, sest see ei anna talle suurt. Hing võib ikkagi haige olla, kui ego on ka välise buusti saanud. Ego võib olla näiline, hing ei ole kunagi. Hing on alati aus, ehe. Me teame, mis meie hinges toimub. Ja teame, et ego leevendused hinge jamadele on ajutised. Need sunnivad meid tarbima, ehtima, kokku ostma, varuma.


On tore, et nii paljud inimesed on leidnud, et nüüd on aeg parandada oma haavu, psüühikat. Vaadata sisse enda ja oma lähedaste käitumismustritesse. See vajadus on esimene samm paranemise suunas, kuid seni, kuni tegeleme oma ego küsimustega, on see vist pigem jõuline vastureaktsioon puuduse tundele või valule. Noh, nagu armastusest ilma jäädes hakkad tegelema iseendaga. Tõestad, et ei vajagi, oled ilmagi piisav või õpid ära, mida sa tulevikus tahad/ei taha. Või saad muid õppetunde, mis viivad sind trenni, reisima, olema iseseisev, elutark, isemajandav. See on ju ka hea, aga ilmselt ei ole see päris lõplik lahendus. See on viis, kuidas luua hinge suhtes veidi sõbralikumat ego. Vähemalt otsida neid hinge keeli… Käia konstellatsioonides ja leida sealt vastuseid ego puudutavatele muredele. Lõpetada toksiline suhe, sest egol tekib selleks valmisolek…


Ma ei ole kindel, kas ma suudan seda mõtet piisavalt seletada… aga kui me vaatame igasugu terapeute, kes kõige valjemal häälel lahendusi pakuvad, siis nad kõik on endast loonud mingi toote või näo. Mõni neist on loonud tehnika, mille autorlusest ei taha ta loobuda ning on pahane, kui keegi teine seda kasutab… Tehnika ja nägu on nii olulised. Maine on nii oluline. Eesmärk on tervendamine, kuid ainult selle tehnika või selle näo osalusel tervendamine. Mure või depressioon on osa kellegi eneseteostusest. Kellegi egost.


Kas see on halb või hea, on mulle lõpuni selgusetu. Ma usun, et ego on ikkagi valukeha moodustis pigem. Mida suurem ego on, seda rohkem on valu. Niiet kui lahendused tulevad ego vaatenurgast, siis pigem on olemas ehk ka mingi teine tee… Kas inimene tänapäeval või kunagi seda teist teed pakkuda oskab, ma ei tea. Ilmselt väheneb ego roll, kui baasvajadused on täidetud.


Nooremale põlvkonnale ongi vist see fassaad ebaolulisem. Meie oleme saanud võimaluse neid hingega hoida ja armastada… neil pole vaja nii suurt ego, kui neil on see armastuse kogemus. Eks meie enda egovajadus puksib neid ikkagi eliitkoolidesse ja firmariietesse, aga ka see on mööduv. Nemad tunnevad kogu selle kraami keskel muret hoopis kliima pärast. Meie tunneme ju ka, aga ratsionaliseerime neid egovajadusi uue riideeseme või automargi järele.


Me oleme erinevate ajastute nägu. Meie generatsioon on kogenud vähem armastust ja küllust. Meie ego on seetõttu suurem. Selle teadvustamine aitab mõista nii iseennast kui ka ümbritsevat. Ja vähem idealiseerida egokeskset tehismaailma.

105 views0 comments

Recent Posts

See All

Kommentare


bottom of page