• Tiina Kaukvere

Juhus või saatus?


Pea märkamatud elu kirjutatud tätoveeringud, eks?


Olen tagasi haiglas ja tõttöelda juba igatsen koju. Nädalaid veel veeta siin… ei kujuta üldse ette. Ega siin viga ei ole. Toredad inimesed, hea söök, treenimisvahendid. Aga olla nädalaid eemal Marust taaskord… see saab olema raske. Alles sain ta tagasi ja võitsin vaikselt uuesti tema läheduse.


Miks ma pean siin olema? Koormus ja treening on mulle ülivajalikud. Võib veidralt kõlada, aga luu paranemiseks on vaja koormust. Kui luule ei toetu üldse, hakkab see hoopis hõrenema. Nagu on juhtunud juba minu labajalgadega, selgus tänasest röntgenist. Minust tehti täna 14 röntgentpilti radioloogide nurinate saatel (nii palju!)!!! Ja vähemalt sama palju on juba tehtud. Ma võin täna veidi helendada!


Lõpuks sai tehtud niisiis ka oodatud labajala röntgen. Need viltused varbad ikka tundusid päris viltused ja eks nad olegi. Mõlemal jalal on neli varvast murdunud. Ühel jalal ka mõni pöia luu. See kõik ajab isegi naerma veidi. Mõtlen, mis draama oleks, kui ma oleks murdnud ära ühe varba ja oleksin muidu terve. Teekond EMOsse ja kips. Kargud. Häda, rist ja viletsus. Jne. Aga nüüd on suurem osa varbaid murdunud, ise juba peaaegu kokkugi kasvanud ilma, et keegi seda teadnud oleks. Kontekstis pole see olnud üldsegi tähtis. Nii erinevad võivad ikka olla hinnangud probleemidele, kui neile ümber anda erinev kontekst.


Loodan, et need varbad mind lihtsalt ka edaspidi tasakaalukalt kannavad, muud midagi.


Kodus oli tegelikult üle ootuste mõnus. Võrreldes haiglaga. Ma kartsin, et palju rohkem muresid saab olema ja Oliver peab väga palju vaeva nägema. Eks ta peabki, kandis mind sageli sõna otseses mõttes kätel. Tegelikult tassis! Ent kodus kasvab väga soov hakata ise ka rohkem lihtsamate tegevustega pusima. Näiteks sain juba ise käte ja jalgade abita voodisse ja diivanile, kasutan kerelihaseid ja puusa. Tahtsin ise süüa teha. Marule riidesse panna. Koristada. Kõike ju veidi ratastooli ja suuresti ühe käega sai teha. Haiglas kaob selline soov ära. Ühest küljest on su ümber õed, arstid, füsioterapeudid. Teisest küljest oled eluvõõram. Istud ja aina ootad midagi.


Kodus olles sain näha Oliveri õde Margitit ja tema kaaslast Viljarit. Nad mõlemad on minu inimesed. Tunnen end nendega väga vabalt. Ei mingeid maske. Või noh… kindlasti on see mask veidi õhem kui paljude teistega. Hakkasime arutama selle üle, kas elu on pigem üks juhus või on inimesel siiski mingi saatus. Kas minu õnnetus oli juhus või saatus: see, et teine auto teelt välja sõitis ja just mina juhtusin sel hetkel temale ette jääma…


See küsimus on mind paelunud, kuigi ega ma ju lõplikku tõde ei tea. "Kui elu oleks ainult juhus, oleks see ju üsnagi mõttetu," arvab minu üllatuseks minu muidu pigem ratsionaalne isa. Sünnid, tiksud oma väikese inimese asju tehes elukese ära, sured ja kaod igaveseks. Nagu sind poleks kunagi olnudki. Ongi kõik. Aga suurem eesmärk? Elu mõte? Kus see siis on?


Mulle on suureks iidoliks olnud Oprah (tegelikult hoopis Orpah) Winfrey. Kas tema on samuti juhus? Päris suur juhus sel juhul. Winfrey sündis 1954. aastal Mississippis vaesesse perekonda. “Perekonda”. Tema 18-aastane ema Vernita eriti Vernon Winfreyd ei tundnud. Oprah ise ütleb, et tema vanemad seksisid ühe korra tammepuu all. Nii sündis maailma üks mõjukamaid naisi. Sellise “juhuse” läbi. Oli see siis ikka juhus? Või oli see saatus, et sündis selline Oprah, kes mõjutab otseselt tuhandeid ja kaudselt miljoneid elusid?


Aga äkki ongi kõik lihtsalt üks füüsikalis-keemiline reaktsioon: see kuidas on tekkinud maailm, arenenud inimene. See tähendabki, et kõik on lihtsalt puhas juhus. Ka see, et mina ja sina siin hetkel oleme. Selle mehhanismi tagajärjel meid siia ilma eostati. Meie geneetiline taust ja keskkond on meid kujundanud. Meie meeleolu ja temperamenti mõjutavad kehas toimuvad füsioloogilised reaktsioonid. Täiesti minireaktsioonid kohati. Meie ja kogu maailm oleme lihtsalt reaktsioonide tagajärg.

Siin haiglas vedeleb üks vana National Geographic, kus on kirjas:


“Meie liik Homo sapiens arenes välja Aafrikas, täpset aega ja kohta keegi ei tea. Uusima fossiilileiu järgi, mis hiljuti Marokos päevavalgele tuli, arenesid anatoomiliselt nüüdisaegse inimese tunnused välja juba 300 000 aastat tagasi. Järgnenud umbes 200 000 aastat püsisime me Aafrikas, aga juba sel ajal hakati rühmiti ümber asuma mandri eri osadesse ja üksteisest eraldatuks jääma, pannes aluse uutele rahvarühmadele.”

“Nagu kõigil liikidel, põhjustavad ka inimesel pärilikke muutusi juhuslikud mutatsioonid - imepisikesed nihked meie elukoodis DNA-s.”


“Kõik tänapäeva mitteaafriklased põlvnevad geneetikute sõnul mõnest tuhandest inimesest, kes lahkusid Aafrikast ligi 60 000 aastat tagasi. Väljarändajad olid geneetiliselt kõige sarnasemad praeguste Ida-Aafrika rahvastega. Et välja rändas ainult väike osa Aafrika elanikkonnast, võtsid rändurid kaasa vaid murdosa Aafrika geneetilisest mitmekesisusest.”


“Kusagil tee peal, võib-olla Lähis-Idas, said rändurid kokku ja tegid sugu teist liiki inimeste, neandertaallastega. Kaugemal idas kohtasid nad veel üht inimliiki, Denisova inimesi. Arvatakse, et mõlemad teised liigid arenesid Euraasia homiinist, kes oli palju varem Aafrikast välja rännanud.”


“Kõigi nende väljarändajate järglased levisid suhteliselt kiiresti mööda maailma ringi. 50 000 aasta taguseks ajaks olid nad jõudnud Austraaliasse. 45 000 aastat tagasi olid nad end sisse seadnud Siberis, ja 15 000 aasta taguseks ajaks olid nad jõudnud Lõuna-Ameerikasse. Maailma eri paikades ümber asudes moodustasid nad uusi rühmi, mis üksteisest geograafiliselt eraldusid ja omandasid aja jooksul igale rühmale eriomase komplekti pärilikke mutatsioone.”


“Enamik neist mutatsioonidest polnud ei kasulikud ega kahjulikud. Aeg-ajalt tekkis aga mutatsioon, mis osutus uues keskkonnas soodsaks. Loodusliku valiku survel levis see kohalikus populatsioonis kiiresti laiali.”

Kus see ettemääratus siin peitub? Ikka reaktsioon ja tagajärg. Ikka juhus?


See kõik tundub loogilisem, mõistuspärasem. Ent on mõned asjad, mida mõistusega ei suudagi seletada. Näiteks see, kuidas kohtusin mina Oliveriga. Tema kirjutas mulle ühe Postimehe artikli peale. Mulle kui ajakirjanikule. Ja mina, kes ma tol ajal sain nii mõnegi kirja lugejalt, tundsin väga tugevat tunnet just tema suhtes, kuigi ma tema olemasolust varem midagi ei teadnud. Ma tundsin sellist tunnet, et ma ei ole enam mitte kunagi üksi. Ja see tugev tunne tekitas veel omakorda teatava turvatunde. Muidu ju ikka otsid endale kedagi või midagi, tahad kuhugi kuuluda. Mingit kampa, inimest, perekonda… Mina tundsin sellist tunnet, et ma ei pea enam seda otsima. Mul on nüüd “see”, mis või kes iganes “see” ka poleks, lõpuks olemas. Kerguse tunne. Ja ma teadvustasin seda mitte tagantjärgi, aga kohe sel hetkel. Veider tunne mõtlesin, kui Postimehe majast tööpäeva lõpus koju läksin ja Oliverile vastanud olin. Hinges oli rõõm. Mis mul ometi viga on?


Sellist äratundmist minu elus pole liiga palju olnud. Mõni äratundmine on veel. Lihtsalt tunne, mis sind väga sihikindlalt tegutsema paneb ja isegi karakterist välja veab. Teed mingeid asju puhta tunde ajendil.


Mina ei tundnud küll seda autoõnnetust nii ette, et ma võiks kasvõi praegugi millestki kinni haarata, et äkki seal oli sõnum, pilt või viide tulevikule.


Küll aga olen ma ise juba pikemat aega elult teatavaid väljakutseid või õppetunde ise küsinud. Küsi ja sulle antakse, on sõnu seletamatu jõud, millesse ma vägagi usun. On see siis reaktsioon või saatus, see toimib ühel või teisel juhul. Selle õnnetuse tõttu olen sunnitud tegelema mingite vastuoludega iseendas nüüd jõulisemalt kui kunagi varem. Kui mul vahepeal see meelest läheb ja ma oma olukorras mugandun (uskumatu, see on isegi võimalik), saan järgmisel hetkel jälle reaalsuselt vastu vahtimist. Näiteks hakkavad pisiprobleemid kodus jälle suuremaid mõõtmeid võtma, aga palun, ongi aeg taas haiglarõõme “nautida” neid pisiprobleeme igatsedes.


Mida ma siis sellest kõigest õpin? Kindlasti õpin abi küsima. Seda ma õpin iga päev. Algul oli keeruline kella helistaminegi, mis põetaja kohale toob. “Kas ma ikka hakkan? Pole ju nii hull ka, äkki tuleb millalgi ise.” Nüüd küsin enesekindlalt, julgelt. On vaja ja tuleb küsida. Hooldajad on enamasti väga armsad inimesed, minu kogemuses. Vaid ühel juhul teatas mulle üks väsinud ilmel naine, et pean ma nii palju siis pissil käima! Paneme sulle mähkme! Ei pane ja pean! Minu abi palumist see igatahes ainult motiveeris. Õpin enda vajaduste eest seisma, sest keegi teine seda minu eest ei tee.


Mida ma veel õpin? Kas mäletate, kirjutasin kunagi loo sellest, kuidas ma tänulik ei oska olla. Mul on olnud nüüd päevi, kus ma olen tänulik olnud selle eest, et suudan paremale küljele keerata, WC-s käia, hambaid pesta, jalga painutada, …nutvat Maru öösel kaissu võtta (appi, kui mõnus!). Tõsi, tänutunne on midagi, mida peab praktiseerima. See kipub ikka ununema. Ma ei tea paremat treeninglaagrit.


Hetkes olemist. Mõnikord on lihtsalt nii halb olla, et ainus koht, kuhu selle halva eest põgeneda, on praegune hetk. Olevik. Siis selgub, et polegi nii halb.


Iseennast armastama ja väärtustama, oma keha eriti. Mida mingi lihas teeb? Miks on vaja liikuda ja end füüsiliselt vormis hoida? Sest lihasmass hakkab kuue tunni möödudes vähenema! Kuue tunni! Nädal aega kipsi tähendas kadunud lihaseid, misjärel oli jala voodist tõstminegi tohutu füüsiline pingutus. Nüüd treenin jalalihaseid, et teha kõike seda, mida teiegi. Astuda, kükitada, kummardada, keerata ja pöörata. See on kõik lihaste töö, mida me automaatseks peame. Keha töö. Võimas keha!


Kindlasti on veel katsumusi ja õppetunde. Näiteks kannatlikkuse harjutamine. Kiires maailmas, kus kõik on kohe kättesaadav ja tulemuslik pole lihtne olla olukorras, kus iga varem loomulik olnud tegevus nõuab järjepidevat pingutust. Keha taastub aeglaselt ja järjepideva töö tulemusel. Ei olegi nupuvajautuse kaugusel seekord lahendus.


Üritan oma piiratuses mitte kibestuda ja õpin olema positiivsem. Minus on teatav annus skeptilisust ja halva eest kaitsen end minagi negatiivsete stsenaariumite kujutlemisega. Ent ma olen alati olnud üldjoontes pigem see, kes tegelikult ei usu ei teistest ega endast halba. Ma olen täpselt see hing, kes peale avariid proovib ise püsti tõusta, et kõigile öelda: tohohh, eluvaim jäi sisse, saame siit edasi minna!


Ma usun siis saatust? Ma usun õppetunde. Ma arvan, et inimesel on väga suur arengupotentsiaal ja õppetunnid on selle parimad vallandajad. Õppetunde on kogu elu täis. Suhted inimestega, suhted tehnikaga, suhted peavooluga, suhted iseendaga. Enamasti oskad öelda küll, kes too ja too on, aga kes ma ise olen? Mitu kihti elu jooksul kogutud taaka seda iseolemist katab? Ma loodan, et jõuan selle katsumusega neile vastustele lähemale. Lähemale sellele teadmisele, kes ma olen, mis annab enesekindlust teada, mis mind õnnelikuks teeb ja end siis selle teadmise põhjal ka õnnelikuks teha!


Kas need õppetunnid on saatus või juhus, ma ei tea. Aga neid olen ma ise väga pikalt oma ellu kutsunud.



Kersti sünnipäevale ma läksin, maksku, mis maksab. See lubadus sai juba traumaosakonnas antud. Minu pere ja minu suurimad õpetajad - lähisuhted. Foto: Rene



340 views

© 2023 by NOMAD ON THE ROAD. Proudly created with Wix.com