• Tiina Kaukvere

Jälle üks uus algus

Tegin otsuse mai keskelt taas suurde ajakirjandusse minna. Siiani pole pidanud kahetsema, vastupidi! Ent üks asi on küll välja selgitamata: kas mind üleüldse on ajakirjandusse vaja...


Selle foto tegi suurepärane Rene minu sünnipäeval!

Esiteks oli juba ammu kirjutamiskihk väga suureks kasvanud. Olen tundnud, et mul on midagi teistele pakkuda (lugemiseks), kuid ei osanud leida täpselt kohta, kus. Tegin erinevaid katsetusi, mõtlesin variante ning üks pakkumine hakkas iga päevaga aina loogilisema valikuna tunduma. See on üllataval kombel Maaleht! Nüüd olen seal olnud veidi üle kuu. Ikka alguse asi, aga tegelikult olen algusest peale end üsna hästi tundnud. Mulle sobib palju. Töörütm, Maaleht ilmub kord nädalas ning saab põhjalikult ägedaid lugusid otsida ja kirjutada. See, et olen Tartu toimetuses, kuid saan vajadusel Tallinnas seltskonnas käia. See üksindus sunnib mind toimetusest välja n-ö põllule inimestega suhtlema, mis mulle väga-väga-väga meeldib! Olen juba nii palju uusi tutvusi, kogemusi saanud! See ongi see põhjus, miks ma seda tööd armastan. See viib kokku inimestega, kes mitte ei muuda ainult minu, vaid ka teiste elu.


Näiteks olen saanud sõbraks 98-aastase Georgiga, kelle juures tahaksin lausa iga päev korra käia. Ta räägib oma elust pööraseid jutte ning arutleb asjade üle nii, nagu ainult sellise vanusega on oskus teha. Me räägime näiteks ka surmast ja surmakogemusest. Me räägime elu tähendusest ja taevatähtedest. Arutame, mis seal võiks veel peale meie olla...



Siis käisin ma sigalas! Ma ise tahtsin sinna nii väga minna, mitte ei sundinud mind staatus uues maalähedases ajalehes. Kindlasti oli mul tänu sellele suurem lootus sigalasse saada, kuna siga on kõige peidetum loom Eestis. Me saame näha ainult toodangut, mis temast valmib. Ma tundsin teravalt, kuidas liha hind peaks olema palju kallim. Liha peaks olema suurem väärtus, aga kuna me sinna, tootmise sisse ei näe, siis me ei oska seda hinnata. Põhjamaade ja Baltikumi suurima sigala juht tänas mind hiljem loo eest, aga ma ei ole kindel, kas see on hea või halb. Ma ei soovi, et inimesed sealiha söömise lõpetaksid (ma söön seda väga vähesel määral ka ise), aga ma tahan näidata selle anonüümse söögi tegelikku tausta. Ma ei usu, et mul see õnnestus, ehkki proovisin seda teha nii väheagressiivselt kui võimalik (sest agressiivsusega saavutab vastupidist). Ma arvan, et inimesed tegelikult ei taha teada... See on enesekaitse.


Mina ja kuuekorruseline sigala, kuhu saab sisse peale saunas käimist. Siga peab olema muust maailmas täiesti eraldatud. Veider siis, et me tema lihasse kui delikatessi ei suhtu.


Ma olen käinud Narvas ja Otepääl sõjapõgenikega rääkimas ning kasutanud esimest korda oma elus n-ö fikseri abi. See on inimene, kes viib kokku allikatega, räägib tausta, aitab tõlkida. Ma tunnen oma töös nii teravalt kahetsust selle üle, et ma ei oska vene keelt. Iga kord, kui ma tõlgi abi kasutan, siis põlen seest soovi järgi nii palju ise küsida. Mis teha... ei oska.


Rong ja šokolaadivareenikud. Narva.

Teoseid sõjapõgenike lastelt Otepääl.


Kogu selle tööle mineku üks olulisem otsus on olnud, et see ei tohi teha võimatuks veeta aega oma lastega ning olla neile olemas. Olen seda kartnud ja ette muretsenud, sest mul on ajakirjanikutöö kogemus, kus see oligi minu elu. Nüüd on mu elu palju värvilisem, emotsionaalsem, armastust täis. Töö peab olema tore osa sellest, kuid mitte peamine. Ma tahan tööl käimist nautida, pole hetkel põhjust, miks ma seda tegema ei peaks. Ma tahan, et minu tööl oleks tulemus, et saaksin olla kasulik. Mulle meeldib, mis ma teen ja senikaua kuni see nii on, on kõik suurepärane! Soovin ka kõigile teistele julgust teha neid asju, mis päriselt meeldivad ja köidavad. Elu on nii väärtuslik, töö võtab nii suure meie eluenergiast. Kui on vabadus, siis milleks raisata seda energiat sellele, mis ei köida.


Üks asi on siiski, milles ma veel päris kindel ei ole... Mul on ammu tunne, et need lood, mis ma kirjutan, ikkagi väga midagi ei muuda. Nii palju on lugusid, valusaid saatuseid, rõõme, konflikte, veidrusi... Sageli mõtlen, et mis vahet seal on, kas üks järjekordne lugu, minu või kellegi teise sulest, ilmub või mitte. Kas maailmale on seda kõike vaja... Seni saan aga rõõmustada, et minu enda jaoks on need uurimused vajalikud.


Head suve ja põnevaid lugusid!



218 views0 comments

Recent Posts

See All