• Tiina Kaukvere

Imesid täis aasta (2)

Jätkan siin Kerstist inspireeritud mõtisklust sellest, millised imelised avastused on mul ühe aasta sisse mahtunud!


Jäsemed


...need jäid mul tänavu alles kõik. Kummastav on tunda rõõmu selle üle, mis muidu väga iseenesest mõistetav on. See rõõm aitas mul kõige raskema aja üle elada. Pigem oli see isegi tunne, et kõik on siin elus veel võimalik! Kahju, et ma enam nii igapäevaselt tunda ei oska. Jäsemed on taas iseenesest mõistetavad, kuid mul on selle kogemuse tõttu võimalik tänutunnet endale meelde tuletada.



Ma olen väga üllatunud aju võimekuses valusad mälestused nii kiiresti kas kustutada või positiivsega üle kirjutada. Ühest küljest on see kaitsemehhanism, aga samas takistus rasketest kogemustest õppida. Ma usun, et see õnnetus oli üks väärtuslikum kogemus minu elus, kui ta juba kord pidi juhtuma. Aga võib-olla on sama kaitsemehhanism see, mis lubab mul üldse nii arvata. Igatahes tunnen, et mul ei ole peale füüsiliste armide jäänud suurt midagi sellest kogemusest... Isegi tänutunne jäsemete või elu eest on marginaalne, kuid midagi on ikkagi teisiti. Ja see meeldib mulle. Võib-olla on see võime võtta elu veidigi vähem tõsiselt ja mitte nii palju kõigega võidelda.


Tugi


Märkasin oma telefoni libistades, kui palju erinevaid sõpru on mul tänavu olemas olnud. Ja kui palju oleme ise olukorra sunnil pidanud abi paluma. See on meid muutnud paljude lähedastega veel lähedasemaks. Marul on selle tulemusena tekkinud terve oma kari. Ta on mõne Oliveri sõbraga lähedasem kui mina. Üleüldse olen kogenud nii palju hoolimist. Olgu see siis haiglasüsteemis või perekonnaringis. Mäletan, kui pidin end ise süstima hakkama ning kuidas siis füsioterapeut mind kõrvalt ergutas. Ta oli mingi hetk endalegi valmis süstla kõhtu torkama, et ma vaid hakkama saaks! Kõik need haiglasse saadetud lilled, kõned ja kirjad, millele ma mitte kunagi ei vastanud. Siiras mure inimeste silmis. Suurepärased TÜK hooldus- ja õendustöötajad. Nii paljud neist võtsid oma tööülesande ehk minu südamesse, seda oli näha ja tunda. Raske töö neil.


Sel aastal kogesin hoolimist. Aitäh kõigile!



Kingitused ja pisidetailid


Ma ei ole varem end detaili-inimeseks pidanud. Pigem on detailide küllus mind väsitanud. Näiteks, kui pean paljudele detailidele korraga mõtlema, siis jääb asi kuhugi toppama või kinni. Sel aastal olen tabanud ära, miks see nii on. Nimelt olen vastupidi detaili-inimene! Ma naudin pisidetaile ja see väsimustunne tekib hoopis sellest, kui ma tajun, et sellisel moel, nagu ma tahaks, ei ole mul võimalik nii paljudele detailidele pühenduda. Et osa asju tuleb teha kuidagi rohkem mööda minnes. See teadmine võtab vähemaks tegutsemisrõõmu.



Ent enda mõistmine on võimaldanud tegelikult ka seda teadvustada. Näiteks aitab mind, kui ma mingi suure ülesande detailideks lahti võtan ning seda detailide kaupa lahendama hakkan. See tähendab ka ülesande planeerimist pikemale ajale, kuid seda kauemaks jagub tavapäraselt ka rõõmu ning seda suurem on rahuldustunne. Võib-olla on mind siinkohal taas inspireerinud Kersti, kes mitte ainult ei pööra detailidele tähelepanu, vaid ma olen ka täheldanud, kuidas ta tõepoolest ise neist detailidest naudingut saab. Noh, kuidas seda kirjeldadagi, et see nii abstraktne ei tunduks? Teeb koogi naudinguga ja mitte mõeldes eesmärgile. Ning hiljem on see kook sageli keset lauda silmailuks ja suureks nautimiseks teistele. Mis omakorda peab ju talle endale veelgi rohkem naudingut pakkuma. Ehk siis elu ei ole eesmärk, vaid teekond. Niimoodi detailikeskselt mööda teekonda ronides võib tõesti päriselt elu täiuslikkust kogeda. See polegi Instagrami pildisein, vaid päriselt elu!



Loodus


Ma ei tea, kas asi on haiglas kinni oldud kuudes ja piiratuses, kuid minus on kasvanud soov viibida looduses kuni selleni, et otsin meile üürimaja mõnes looduskaunis kohas, eemal linnast. Ma tahaksin elada maal, vähemalt ma arvan nii. Minu uudisvoogu jõudsid mõni kuu tagasi rootslanna Jonna Jintoni videod ning sellest hetkest olen üha rohkem veendunud, et olles ise sirgunud maal, pean ka emana n-ö maaelu uuesti ära proovima.



Kui kiirelt kõik muutub...


Maru on nii suur poiss. Räägib juttu ja magab teist päeva lõunaund lastehoius, kus talle väga meeldib. Ta on sotsiaalne poiss! Mul on hea meel, et ma saan talle pakkuda võimalust suhelda ning mul ei ole kohustust teda töö tõttu lastehoidu jätta. Ta läheb sinna rõõmuga! Mind kõnetab viimaks ütlus, et nad kasvavad nii kiiresti! Ma olen talle loomulikult väga tähtis, aga kui palju huvitavat veel peale minu maailmas on! Ma ei olegi enam ainus! Maru on mind nii palju õpetanud.

Peagi saab Marust suur venna.



Seiklus läheb edasi!



215 views

© 2023 by NOMAD ON THE ROAD. Proudly created with Wix.com