• Tiina Kaukvere

Imesid täis aasta (1)


Kersti sünnipäev. Ühtlasi hetk, mil pääsesin haiglast lõpuks koju...

Minu sõber Kersti hakkas kirja panema oma selle aasta imesid. Olin üks neist imedest, see liigutas mind väga. Sirvisin oma telefoni, vaatasin tagasi oma aastale. Sinna oli jäädvustatud kuhjaga fotosid väga IMElistest hetkedest. Mingi raskuseloor varjutaks justkui seda aastat. Kriisid, haigused, õnnetused on kuskil kukla taga. Ent, kui sellest tunnetuslikust loorist läbi minna ja hakata uurima, mida siis meie argipäevad tegelikult täis on, leiab sealt hoopis palju rohkem head ja ilusat! Väljakutseid selle kõige sekka jagub, aga mul on nii palju, mille eest tänulik olla. Ja selline tagasivaade aitab seda meeles hoida. Neid tuhandeid pilte nutitelefonis võiks tihedamini vaadata...


Maailma kogemine

Canggu, Bali

Täpselt aasta tagasi istusin ma Uluwatu rannas, teisel pool maakera. Minu ees laius India ookean. Ja veel enne seda, otse mere kaldal üks müstiline hindude tempel. Nii templit kui ka merd lahutas minust kaljune astang. Ma ei pääsenud kummagi juurde niisama lihtsalt. Möödas oli rohkem kui kuu pikkune rännak Austraalias ja Balil. Hakkasime peagi tagasi kodumaale sõitma, kus kõik on nii tuttav, turvaline, oma.



Tegelikult juhtus sellel reisil nii palju. Oli pinget, oli põnevust, oli närvilisust, rõõmu. Kõike oli kohati isegi liiga palju, et kippusime need hetked, milles parasjagu ise viibisime, ära unustama. Ja kui poleks nutitelefoni, ei mäletaks ma, et täna, selle postituse kirjutamise hetkel, täpselt aasta tagasi juhtus see, et Oliver arvas, et me peaks abielluma! Mina arvan seda ka!



Hetked, mille erilisuse suudan ära tabada


Ikka on nii, et vaatad pilte ja mõtled siis tagasi, et oli alles seiklus, oli alles hetk. Ja siis eksib ellu mõni hetk, mille täpsel toimumisajal suudad ära tabada, et see on nüüd see, mis mulle eluks ajaks meelde jääb. Siis saad selle teisiti oma kehast läbi lasta, aja maha võtta ning lihtsalt kogeda. Nii tundsin näiteks, kui umbes aasta tagasi vaatasin pealt, kuidas minu parim sõber Marin abiellus. Austraalias oli kevad ning kõrvetava palavuse asemel oli pigem midagi halva Eesti suve laadset. Aga pulmapäevad olid lõõskavalt palavad, rohkem kui 30 kraadi sooja. Kõik oli veidi pingeline, sagimist täis, ent kui ma koos Marini perega tema kõrval seisin, siis tundsin selle hetke erilisust. Me olime teisel pool maakera kokku saanud just sellises koosluses, päevi ühe katuse all elanud, üksteise "vigade" tunnistajaks olnud, lähedaseks saanud ning nüüd jagame koos seda hetke. Huvitav, et pidime selle tunnetamiseks teisele poole maakera sõitma. Ma pole Marini perele ikka Hiiumaale külla jõudnud!



Mida tähendab sõprus?

Sel aastal avastasin end seda küsimast. Mingi kibestumuse noot oli seal juures. Mul on alati olnud justkui palju sõpru, aga nüüd tundsin, et tahan väga vähestega midagi olulist jagada. See tekitas minus segadust. Tundsin lahku kasvamist ja pingutust, et kõik vana oleks ikkagi endine. Ei olnud. Siis mõistsin, et sõdin ise muutusega. Sõprus võib muutuda ja olla ikkagi edasi sõprus. Sellel ei pea olema mingit kindlat vormi.

Emaks saamine on mind muutnud ning elu vormib edasi. Sellesmõttes on elutee ise hea näide reinkarnatsioonist, me muutume pidevalt. Nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Õnnelik on see, kes oskab nende muutustega valutumalt kaasa minna. Olen tänulik, et peale aastaid ja kõiki muutuseid on mõned inimesed endiselt minu elus. Dünaamika on muutunud, aga see on alles!


Leppimine "segadusega"

Kohe, kui Eestisse tagasi jõudsime, jäime Maruga mõlemad kõhugrippi. Maru polnud kunagi oksendanud ja kui ta nüüd seda esmakordselt tohutu purskega tegi, sattusin ma sellisesse paanikasse, et haarasin telefoni ja kutsusin kiirabi! Kõhuviirus on selline kuri loom, et ta võib ööpäevaks täielikult maha niita, aga keha saab üsna kiiresti temast jagu. Intensiivne kogemus, mis kõikidest aasta jooksul põetud viirustest jääb kõige paremini meelde. Mäletan, kuidas vedelesin elutoas põrandal ja ootasin Oliveri metsast koju. Maru oli juba terve ja mängis lõbusalt. Teadsin, et iga kord, kui ta minult midagi palub ning ma pean end püsti ajama, pean ühtlasi ka wc-s oksendamas käima. Esmakordselt väikelapse emaks olemine on mind õpetanud leppima ebatäiuslikkusega. See õppetund ja võitlus käib edasi, aga ma olen juba palju leplikum. Segamini unerutiinid, arenguhüpped, nohu (!) ja muud haigused, mis võivad "normaalse" pereelu nädalateks n-ö holdile panna. Ma tegelikult isegi ei tea enam, mis see normaalsuse mõõdupuu on. Pidevalt tuleb tegeleda mingi uue väljakutsega. Endiselt on kõige raskem kuulata oma lapse nuttu. See muudab abituks ja jõuetuks, mis viib kurbusest meeleheite ja isegi vihani. Ainus, õige asi, mida siis saab teha: jääda rahulikuks, nutt on osa arengust, eneseväljendusest. Aga kui raske see vahel on!


Siis, kui saabub lõpuks kätte see "täiuslik" hetk! Ahh! Milline nauding ja kui üldse mitte iseenesest mõistetav! Aga mis see "täiuslik" on, mida ma taga ajan? Tänaseks tähendab see hetke uudishimu ja rõõmu täis pilguga end ümbritsevat elu vaadata (loe keegi ei nuta ega oota abi erinevate ihuvajaduste rahuldamisega). Eriti naudingut pakkuv on, kui seda teeb sinu laps. Sina oled seda kellelegi võimaldanud!



Järgneb...

234 views

© 2023 by NOMAD ON THE ROAD. Proudly created with Wix.com