Española ja segapuder

Ma ei tea isegi, kuidas ma olen sattunud nüüd siia Hispaaniasse mõneks ajaks elama. Ma seda otseselt ei plaaninud ega suurt ka ei igatsenud, aga siin ma siis olen.

Minu vanemate põlvkond õppis ilma valikuta vene keelt ja oskab seda siiani üsna hästi. Oliveri põlvkond vaatas nooruses saksa telekanaleid ja õppis seda keelt. Aga minu põlvkond oskab lisaks inglise keelele päris hästi viisakustermineid ja sõnu hispaania keeles. Ja see on tänu emadele/vanavanematele, keda 90ndatel haaras seebiseriaalide palavik. Tahaks telekanalite statistikanumbreid näha ajast, mil ekraanidel jooksis “Los ricos tambien lloran” (Ka rikkad nutavad) või “Rosa salvaje” (Metsik roos). Ülikoolipingis ajakirjandust õppides räägiti legendaarseid lugusid selle kohta, kuidas muu elu Eestis seiskus seebikate ajal. Vaatajanumbrid olid meeletud! Rosa käes on ilmselt endiselt Eesti teleajaloo rekord 450 000 vaatajaga minimaalselt episoodi kohta, tipphetkedel oli teleka ees 600 000 inimest. Kusjuures mina statistika sisse ei läinudki, kuna olin lasteaialaps. Aga meid mõjutas see kõik ehk rohkemgi...

Mäletan küll mingeid hetki oma vanemate pruunist toast, kus põhjamaa pimeduses käis telerist kellegi Rosa kirev elu. Küll oli seal kõrvakiile, suudlusi, valetamist, uhkeid maju ja aguleid. Keegi oli ratastoolis, keegi rase, keegi oli vaene ja keegi rikas. Keegi hea, keegi väga paha. Mitte midagi muud ma sellest ei mäleta, aga see kõik juhtus veel ETV ekraanil! Rets!

Naljakas mõelda, et me pole koos mitte kunagi millelegi nii ühiselt kaasa elanud nagu Rosa ja Ricardo armuloole!*

Ema vaatas neid ladina armulugusid veel, aga väsis üsna kiiresti sarnastest sisuelementidest. Aga vanaema pani isuga edasi! Oi, temal läks alati kella 17 paiku telekas tööle ja kui ma vanaema juures olin, saime rahus kõik need tülid ja draamad ära vaadata.

Me kutsume neid seebikateks teadmata päris sageli põhjust. Kuidas USA-s hakkasid koduperenaistele mõeldud seriaale rahastama “seebitootjad”. Suured firmad nagu Procter and Gamble või Palmolive. Kui armudraamast reklaamipaus tehti, pääses ekraanile mõni “parem kui sinu tavaline pesuvahend” või luksuslik dushinauding. Seetõttu said seriaalid endale USAs hüüdnimeks soap operas. Seep, seebikas. Kõik teavad, millest ma räägin. Ja suunatud olid reklaamid koduperenaistele, kes tooaeg ilmselt vahtisidki rohkem neid armudraamasid. Nüüd on ladina-ameerika seep vist unustuste hõlma vajunud. Hiilgeajad ei tule enam sel kujul tagasi. Šokifaktori latt on nii kõrgele aetud. Ei teagi, miks peaks 600 000 tänapäeval üht ja sama prime time’i saadet mõnest Eesti kanalist vaatama hakkama. Pigem ikka 60 000 on meganumber.

Aga hispaania keel on paljudele lastele mingil moel suhu jäänud. Mina valdan seda ka üsna hästi, sest mul on hea keelevaist ning ülikoolis õppisin juurde.

Ja peab ütlema, et nüüd on sellest ikka väga suur kasu, et ma lapsena 90ndate seebihullusest osa sain.

Elame mõnda aega Valencia maakonnas. Mis me siin täpselt teeme, ei tea isegi. Miks siin, ei tea ka seda. Kuidagi klappis ja sobis. Tundsime ära siin kodu.

Kuidas siin on? Teistsugune. Muidugi valge ja soe, helgem seetõttu. Aga sageli ei ole üldse aru saada sellest, et Hispaania oleks Eestist väga palju jõukam riik. Eestlased on nii tublid rühkijad. Korralikud, tagasihoidlikud. Sordivad prügi, on ettevõtlikud pusijad, täidavad reegleid, kütavad kodusid, ei varasta ega valeta. Siin on see kumm lõdvam, kõik on justkui rohkem lubatud. Ja prügimajandus on ka palju kehvem, vähemalt meie omavalitsuses. Minu arust see näitab nii mõndagi üldise suhtumise kohta iseendasse ja ümbritsevasse.

Eks me näe, milliseks meie suhe Hispaaniaga kujuneb. Muidugi olen ma siin korduvalt käinud turistitamas. Aga nüüd ma plaanin ikka mõned asjad põhjalikult selgeks teha. Esiteks, keele. Teiseks, riigi risti ja põiki läbi avastada. Tohutu lahmakas meie Tallinn-Võru/Valga otsadega võrreldes. Kõike on siin rohkem, ka koledat.

Ei ole mul Hispaaniaga esialgu pikka plaani, aga kui ma millegi sisse lähen, kasvõi korraks, siis põhjalikult. See, et mu elu mööda ilma laiali on, muidugi on veidi probleem, sest on juurtetuse tunne ja seetõttu ka kerge kuulusetuvuse tunne. Olen maailmakodanik, aga see võib vahel üksildane roll olla.

Iga päev olen õnnelik, et mul on Oliver. Samasugune veidrik. Minu kodu on seal, kus on tema. Aga mõnikord igatsen lihtsalt ühte ja ainsat päris oma riidekappi. Selle leidmiseks peab esialgu maailmas otsimas käima.

*Jajah, eks too aeg oligi valikut vähe ja vaataja neelas seda, mida ETV söötis. Selline pakutu oli eestimaalase jaoks šokeerivalt teistsugune.