• Tiina Kaukvere

Elu raskeim suvi jääb selja taha

Suvi hakkab lõppema. Pakin kokku elu ajutises suvekodus, sest pääsen jälle omal jalal kolmandal korrusel asuvasse päriskoju.


"Agulielu" rõõmud. Sellised oaasid Tartu kesklinnas...

Imeline paranemine ei saa päris öelda, sest olen alles teekonna alguses. Ületan sõiduteed ikka nii, et närvilisem juht tahaks signaali lasta. Aegaselt sammudes. Vanainimesed kepiga lähevad minust mööda. Maru jookseb eest ära, aga see kõik häirib mind üha vähem. Ma harjun oma tempoga oma maailmas. Siin maailmas pole töökohustusi, pole kiirustamist (üldjuhul). Ainus "kohustus" ja väljakutse on Maru, kes põleb energiast.


Tema meelistegevus on see suvi kindlasti lillede kastmine. Loodan, et nad kõik selle kastmise üle elavad...
Ja mammude korjamine, mis lõpuks sääsehammustuste tõttu tema jaoks kergelt vastumeelseks juba muutus.
Me saime üksteist tagasi!!!
Minu kalli aedniku töö vili...
Ent on endiselt asju, mida ma nendega koos teha ei saa...
Ja siis suureks üllatuseks palju, mida ma teha juba saan!!!

Ma olen palju asju uuesti tegema hakanud. Näiteks ostsin uue auto (sest vana ju kanti maha). Ja istusin selle rooli ise. Mingit erilist suurt tunnet pole. Ei hirmu, ehmatusi. Nagu polekski mind peaaegu surnuks sõidetud... Mõnes mõttes ju tore, et ei pea hakkama veel selliste hingehaavadega tegelema. Samas üritan endale linnaliikluses meelde tuletada, et ole enesekindel liikleja! Vaata ringi, anna teed, näita suunda. Ole hetkes ja tähelepanelik. Ja ära lase end "kiirustajatel" segada. "Kiirustajad", kes üritavad sinus kuidagi tekitada tunnet, et kui sa milleski kindel pole ja võtad hetke, siis oled sa loll uimerdaja. Tuuuuuut-tuuut. Eesti liikluskultuur on ebavajalikult närviline. Meil on nii lühikesed vahemaad, vähe liiklejaid. Mida me tõmbleme? Kunagi elasin Tallinnas Rocca al Mares ning kui kesklinnast töölt koju sõitsin, siis vend kõrvalistmel tegi nalja, et Tallinnas lähed liiklusesse nagu võistlustele. Tähelepanu, valmis olla, start! Ja hakkab pihta uhamine. Vaevalt, et väga palju nende võistlejate seas on neid, kes on reaalselt kogenud tõsise õnnetuse tagajärgi. Mina olen ja sellepärast võtan endale jultumuse olla enesekindel (ja mitte ilmtingimata massiga kaasamineja).


Eile käisin üle pika aja oma lemmikmetsas - Kiidjärve kandis, Ahja jõe orus. Ronisin seal üpris vähe, võib-olla kilomeetri. Sõin mustikaid ja vaatasin paisutatud Ahja jõge. Viimati käisin seal üksinda vahetult enne õnnetust. Eile tekkis küll selline emotsionaalsem hetk, kus mõtlesin, et mul on õnn veelkord siin istuda. Mul on õnn veel seda metsaõhku hingata.


Õues oli sume. Sadanud oli ka, mets lõhnas. Jõudsime jõe äärde hilja, aga Oliver läks ikka ujuma. Nii mõnus õhtu oli. Olen suviti seal jõel SUPinud. Huvitav, kas praegu saaksin seda teha...



Oliveri märkate?

Sel nädalal kolime ära senisest suvekodust, mida lahked tuttava tuttavad meile suveks rentisid. Esimene korrus, Karlova, oma aiake, hea hingamine. Siin on kõik olemas, mis taastumiseks vaja oli. Täna pakkisin oma riided kokku, panin autosse ning sõitsin päriskoju kappe korrastama. Ühtlasi testisin, kuidas ma koju üldse pääsen. Viimati käisin seal juunis ja siis tõstis Oliver mind kolmandale korrusele süles. Peab ütlema, et treppe võtan isegi lihtsama vaevaga kui jalutan.


Istutasin ajutise suvekodu aeda koos emaga uued lilled. Sügisesed. Ja oma maitsetaimedepotti istutasin toalilled. Sügise õhku on tunda ja mulle nii meeldib see! Mulle meeldib karge, värviline ja päikseline sügis. Ei ole ilusamat aastaaega päkselisest sügisest. Kõik on krõmps ja kirev. Koju minek tähistab omamoodi uut algust. Kõik kapid saavad kraamitud veel enne, kui me sinna vahmiiliga end taas istutame.



PS! Olen hakanud elust jälle rõõmu tundma, pisiasjadest. Vaikselt.




245 views

© 2023 by NOMAD ON THE ROAD. Proudly created with Wix.com