• Tiina Kaukvere

Elu nagu hästi jõukal inimesel



Uus elu

Nagu te teate, on mul nüüd pärast eilset ohtlikku vahejuhtumit Solarise lähistel justkui uus elu. Jube põnev! Hommikul käisin koerakesega õues, siis postkontoris paki järel, siis külastasin raamatupoodi Roosikrantsi tänaval, siis käisin Sportlandi poes, siis käisin Selveris, siis käisin Vesivärava kohvikus, siis käisin koerakesega restoranis Villa Thai, siis tegin lõunauinaku ja siis molutasin kuni õhtuni niisama, nosides erinevaid produkte ja lugedes raamatut "Luuraja anatoomia".

Nüüd ootan suure huviga, mida toob minu uue elu homne päev.


Uus elu jätkub

Väga meeldib olla elus. Jätkuvalt rõõmustan imelise pääsemise üle ja elan niiöelda sajaga. Hommikul käisin koerakesega õues. Siis käisin Ülemiste keskuses. Ostsin Matkaspordi poest uued saapad. Vahepeal helistas Õhtuleht ja palus kommentaari, miks peavad suunamudijad kasutama häšštäägi #reklaam. Jutt jooksis ilusti, kommenteerisin ajakirjaniku telefoni aku tühjaks. Siis käisin Selveris. Siis käisin valgustisalongis ja viisin raadiomaja valvelauda paar pakikest. Siis jalutasime koerakesega. Vesivärava kohviku prouad ütlesid, et neil olevat see kuulus Robin külas käinud ja küpsisteriiuli peaaegu tühjaks söönud. Prouad ütlesid, et tahavad mind presidendiks valida. Ma tänasin prouasid ja ütlesin, et mitte mingil juhul, see on raske amet. Ja Kivirähk võiks olla peaminister, ütlesid prouad, ja seda algatust ma toetasin. Seejärel läksime koerakesega koju ja tegime lõunauinaku. Ja kui me ärkasime, siis oligi tööpäev läbi!

Loen neid ridu Mart Juure Facebooki seinalt ja itsitan. Aga siis mõtlen, et mis siin naljakat on! Selline päev ei peaks tunduma naljana humoristi suust (kusjuures ma täitsa usun, et Juure kirjeldus ongi aus), vaid see võiks olla vabalt normaalsus nii paljude jaoks meist.

Stressi ja muret on palju. On soov saavutada ja koguda asju.

Nii paljudel inimestel on stressi süül uneprobleemid. Uni kas ei tule ärevuse tõttu, pole aega magada või pole magamine nii väärtustatud. Igatahes tundub mulle tervise mõttes, et uni kannatab esimesena.


Ent kui ma mõtlen oma lähikondlaste peale, siis olen avastanud huvitava tõsiasja - pole vahet, mis on nende majanduslik taust, probleemid on laias laastus samad. Need, kes on suutnud end rohkem kindlustada, ei ole end ikkagi suutnud tingimata vabaks osta stressist. Ning kui ma mõtlen sealt edasi, siis on mõnel inimesel küll rohkem raha, kuid teine oskab võib-olla vähema rahaga elada n-ö jõukamaltki. Kui tal on rohkem aega ja ta seda vähest võimsamalt märkab ja naudib, teeb see vähesem teda õnnelikumakski. Polegi vaja nii hirmsasti rapsida. (Seda muidugi juhul, kui me ei kõnele äärmustest.)


See viimane lõik on minu enda jaoks väga oluline meeldetuletus, mistõttu selle postituse kirjutasingi. See on meeldetuletus, et ma ei unustaks elada. Ükskõik, mis järjel ma ka poleks, eesmärk on ikkagi elada, mitte teenida. Mida see tähendab? Näiteks kogeda maailma koos oma lastega, märgata neid, võtta selleks palju aega. Nautida ja uurida loodust, mis on selle maailma suurim vaatamisväärsus. Reisida!!! Märgata inimesi ja kultuure. Tunda maitseid. Kuulata iseennast, oma keha. Jne.






Ma loodan, et mul on selleks kõigeks vahendeid, kuid ma tahan endale meelde tuletada oma lähedaste kogemusi vaadates, et enamasti ei olegi vahendite vähesus takistuseks, sest vahendite olemasolu ei tähenda jällegi, et on oskus nõnda kogeda. Asi on milleski muus. Kuigi jah, eks raha!!! peab meie teadmiste juures õnnest ka olema. Kuid siingi usun, et inimene on võimeline palju enamaks. Palju suuremaks õnnetundeks, mis on lahus asjadest ja rahast. Ma usun, et teatud inimesed on võimelised olema ka täna õnnelikud ainult iseenda kehas olles. Sellised inimesed peavad kõike välist pigem koormavaks. Tüütud asjad! Aga kindlasti on sellised inimesed täielik haruldus, kuid neid parajasti üldse kuskil eksisteerib. Inimkond ei ole veel jõudnud äratundmiseni, et asjad meid õnnelikuks teha ei suuda. Ma usun, et see võib olla üks osa inimese evolutsioonist - avastada, kui vähe on tal õnneks vaja. Kas me sinne jõuame või saame enne otsa, ei tea? *


Kui meie järeltulijad seda kunagi avastavad, muutume meie oma tohutu trääna, masinapargi, kaubamärkide ja hiigelmajadega pilkealusteks. Meie muutume nendeks, keda see põlvkond enam ei mõista. Just nii, nagu meie ei mõista enam põlvkondi, kus naistel polnud meestega võrdseid juriidili õiguseid või kus tumedanahalisi peeti kondimootoriks. Inimese evolutsioon.








* Soovitan lugeda uuest Edasi paberväljaandest intervjuud Tõnu Õnnepaluga. Eelkõige tema mõtteid sellest, mida võiks muuta koroonaviiruse kogemus laiemalt. Üks lõiguke, mis mind kõnetas on järgmine.


"See pealesunnitud rahu teebki rahutuks. Inimesed on valmis ei tea mida korraldama, et ainult selle rahu käest pääseda. See on võlts, pealispidine rahu. (...) Et inimesed nüüd õpiksid teistmoodi elama, rahulikumalt, paiksemalt - no ei usu. Minu arvates hauvad nad pigem midagi kohutavat, ise teadmatagi, mida. Ei, parem lennaku, tuuseldagu ringi, see võlts "rahus" marineerimine on ohtlik. Inimest ei tohi rahule jätta, teda peab aina vaevama, ringi jooksutama, muidu tal tulevad halvad mõtted. (...)"


Ma arvan sarnaselt, aga arvan ka, et see ei pea nii olema. Ja et see ei jää niimoodi. See on praegu nii. Inimkond on mitme palega ja praegune pale on selline. Praegune arenguetapp on selline. Ma siiski loodan, et see marineerimine on parem kui samas mustris ringi jooksime. See marineerimine võib tuua hukatuse, aga ainult nii on võimalik vanast mustrist kuidagigi välja võidelda.


Ja veel üks lõik.


"Tõesti, pandeemia on suur paljastaja. Ta on paljastanud, kui õhuke ja ebakindel on tegelikult see pind. Õhuke jää, millel ei tohi seisma jääda, muidu vajud läbi. Aga jõuad sa siis lõputult joosta?" (...) Ja muidugi on lootust, inimene ongi lootusest tehtud, ega tal eriti muud hinge taga ei olegi, kui järele mõelda. Tegelikkus on see, et ta sureb, et ta kukub käbi, kaotab, tema unistused lähevad lörri, tal tuleb palju kannatada ja rõõmu on elus vähe. Aga ometi - on lootus. Inimene, nagu kõik teisedki loomad, kõik elav, on korraga tohutult pretentsioonikas, ekspansiivne, ja samas äärmiselt vähenõudlik. Kui vähesest talle teinekord aitab, et olla õnnelik."


See on küll väga sünges võtmes, kuid mõtlema panev lõiguke. Mida me kõik nii hirmsasti rapsime? Minu arust on nii, et neid elurõõmuhetki lihtsalt ei märgata selle rapsimise kõrval. Kui vähesest meile aitab, et olla õnnelik? Tõesti, see on küsimus. Ühest musist, kallistusest, hingetõmbest, kohvist, füüsilisest tervisest. Meil pole palju vaja. Elu on ilus, kui vähem tõmmelda. Elu on vist ilusam, kui vähem omada?





Panen selle kirjutise lõppu ühe väljavõtte oma vanast blogist. See on sõnum Osholt, kes oli üsna hästi praeguses arengujärgus oleva inimese loomuse ära tabanud. Materiaalsus ja Rolls-Roys käib ikka käsikäes vaimsete otsingutega. Heaoluks on mõlemat vaja. Tuleb leida balanss, et ühe otsing ei võtaks üleliia teiselt. Võib olla on inimene kunagi teistsugune.




274 views0 comments

Recent Posts

See All