• Tiina Kaukvere

EKRE fenomenist vabanemine ei vaja võitlust


Aeg ratastel.

Leidke lähimal asuv inimene ja pange temaga käed vastamisi, nagu tahaksite üksteist ümber lükata. Nüüd suruge nii tugevasti kui saate! Mis tema teeb? Surub veel tugevamini! Ja teie surute veelgi tugevamini. See väike pinge ja jõumõõt kestab seni, kuni üks teisele alla peab vanduma.

Nüüd proovige vähe teisiti ja ärge vastu suruge. Mitte üldse! Vaadake, mis juhtub? Vastane langeb kohe teile kaela. Kui kaob teie vastujõud, kaob ka tema jõud, sama kiiresti nagu see tekkis. See on lihtsustatud vastus neile, kes muretsevad, kuidas vabaneda EKRE-laadsetest nähtustest, mis ühiskonda lõhestades elada ei näi laskvat.


Oleme kõik viimasel aastal tundnud, kuidas saavutatud vabadusi jälle piirama asutakse, aga on üks vabadus, mida keegi mitte kunagi piirata ei saa. See on vabadus ise otsustada, kas saada solvatud või mitte. Mitte keegi ei saa mind solvata, kui ma ise nii ei otsusta. Kui ma ei otsusta solvuda. See vabadus jääb mulle sõltumata sellest, mida sina, hea lugeja, minust arvad. Valiku langetan ikkagi mina.


Olen proovinud ühtmoodi ja teisiti. Olen tundnud end korduvalt isegi isiklikult solvatuna mõne poliitiku laiemast arvamusavaldusest. Üks hetk hakkas solvanguid tulemagi nagu valanguid. Solvamisest ei ole saanud mitte ainult osa poliitkultuurist, solvamisest on saanud võimule pääsemise relv ja solvangutest taktika. Lase oma negatiivne aur kellegi teise kulul avalikult välja ja võid kindel olla, et keegi kuskil vajab samal hetkel samasugust vabanemist, ajutist leevendust teiste kulul. Õnnetule inimesele on see teraapia vorm, võimupüüdlejale aga relv, mis kõik need kurvad ja vihased emotsioonid materialiseerib, rahaks ja võimuks teeb. Solvumisotsust tehes ja vabandust nõudes tasub meeles pidada, et see oligi see, mida sinult oodati. Sinu emotsiooni aeti taga algusest peale, sest selle najal purjetamine on nii edukalt läinud.


Ühel hetkel aga ei jaksa enam nii sageli reageerida, süttida, eredalt põelda. President on hoiatanud, et solvangud ei tohi muutuda aktsepteeritavaks. Aga kui minu pidev reaktsioon ongi vastujõud, mis solvajat teadlikult käimas hoiab ja seeläbi tema uutele solvangutele kütust annab?


Ma ei pea end passiivseks ühiskonna liikmeks, kuid taktikalised solvangud mind enam solvata ei suuda. Ma ei ole tuim tükk, kuigi ma reeglina otsustan neile mitte reageerida. Ma ei aktsepteeri oma argielus ülekohut, aga olen aru saanud, et pelgalt kellegi muutumise nõudmine seda ülekohut põrmugi ei vähenda.


Tõttöelda on solvumine pigem märk passiivsusest, sest päris lahendus jääb enamasti selle suure emotsiooni varju. Elu aga seab pidevalt väljakutseid, mis vajavad päriselt lahendusi. Minule jäi n-ö solvumiseks vähem aega, kui juhtus see, et sain emaks. See on olulisim roll, mida olen pidanud siin ilmas täitma. Just selles rollis olen tähendanud, et kõige paremad lahendused sünnivad siis, kui jätan iseenda suure emotsiooni kõrvale. Vahel ongi hoopis see suurim väljakutse.


Mida siis ühiskonnana üldse teha saame? Kui nõuame teistelt suuremat mõistmist, siis peaksime ka ise olema mõistvad. Kas me oleme? Kui ühiskond on polariseerunud, tähendab see ju, et meie oleme ka ise osa ainult ühest poolusest. Pole tähtis, et meile tundub, justkui oleks just see pool õige.


Teise kuulamine ja mõistmine aitab seda joont ületada. Tema veenmine selles, et tema valitud pool on väär, suurendab tema vastujõudu. Kui palju me oma argielus siis tegeleme päriselt teise kuulamise ja mõistmisega, kui palju lihtsalt iseendaga? Ma usun, et siin peitubki lahendus murele, mille kehastus on mõne jaoks EKRE.



191 views

© 2023 by NOMAD ON THE ROAD. Proudly created with Wix.com