top of page
  • Writer's pictureTiina Kaukvere

Andestamine vanematele põlvedele

Vanaema on end viimasel ajal kurvana tundnud. Tema elukaaslane suri mõned aastad tagasi ning on asi, millega ta ei suuda ei leppida ega harjuda - üksindus. Kes suudaks…



Olen tema juures Kärdlas nüüd iga päev käinud ja aru saanud, et vanainimestel on vaja aidata vahepeal lihtsalt nutta. Neile on õpetatud, et nutmine on väga äärmuslik tegevus. Nagu ka kurtmine. Peab olema tubli, edasipüüdlik, elurõõmus. Ja seda kõike on nad õpetanud ka meile. Mina olen seda ahelat teadlikult lõhkunud. See pole lihtne olnud, aga ma luban oma lastel kurta ja nutta. Loomulikult häirib nende nutt mind (ma tahaks ju aidata ja tahaksin, et nad oleks koguaeg rõõmsad), aga ma olen endale sisendanud, et pole hullu, ta lihtsalt veidi ventileerib ennast. Seda teha on oluline.


Ka vanaemale ütlen, et nutmine aitab emotsiooni välja lasta. See paisub nii suureks, et lõpuks tuleb nagunii vägisi, tahad või ei taha. Muidu ütleb ta ikka, et tal pole viga. Kui ta nutma hakkab, siis ongi see emotsioon juba liiga suureks kasvanud. Ta ei jaksa enam nuttu tagasi hoida. Nutab veidi ja ütleb siis kergemal hetkel nagu vabandades, et kuidas ta nii hädaline on. Ja kõik teised saavad ju üksi hakkama! Justkui ta ei tohikski kurta ja nutta, ehkki temaga ligi 60 aastat koos olnud partner suri ära. Ma ütlen, et issand jumal, muidugi nuta! Mille üle siis üldse elus nutta kui mitte vanaisa surma üle!!! Hakkab kergem. Siis ta naerab läbi nutu veidi ja muheleb. Hakkab küll kergem.


Tõsiasi on, et ma olen vahel tundnud pahameelt vanemate põlvkondade suhtes, kes aina soovivad kõiki emotsioone vaigistada. Sest muidugi on nad tahtnud vaigistada ka minu emotsioone. Võta end kokku! Mis sa hädaldad, kellelgi teisel on veel hullem! Kõik saavad hakkama! Elu ongi selline… Õudne ja isegi talumatu viis kedagi lohutada.


Muidugi on ju ka minu enda vanaema mulle ikka ise öelnud, et võta end kokku ja saa hakkama. Kui ta mind 3-aastasena kasvatas, siis kui ma ema taga nutsin, oli saatelause ikka selline, et ega sa ju tita pole.


Aga just viimastel päevadel on vanaema mulle rääkinud oma lapsepõlvest. Ta sündis 1939. aastal. Ajal, mil maailm hakkas Teist maailmasõda nägema. Vanaema isa viidi võõrast võitlus pidama Velikije Luki alla, kust tema ise elusalt pääses. Tema vend sai aga sõjas surma. Ilmselt polnud vaarisa peale neid sündmusi kunagi päris endine. Elu ja töö pidi ikka raske olema, ma usun, et selline oligi tema arusaam elust.


Aga vanaema mäletab ilmasõda küll. Kui laevad merelt tulistama hakkasid, siis jooksid nad oma vanavanemate tallu naaberkülas. Seal oli kivist ait, kuhu ümberkaudsed inimesed kogunesid. Kõik ikka nutsid siis, meenutab vanaema. Kellel oli sõtta jäänud poeg, kellel mees. Ka vanaema mängukaaslasi suri tabamuste tõttu. Aga vanaema oli ise laps ja temale kangesti meeldis, kui suur rahvahulk kokku sai, kasvõi pommivarjendis. Tal oli lõbus, ta ei olnud üksi. Lapsearu oskab kõige raskemad olukorrad mänguliseks mõelda. Seda on lohutav teada.


Ükskord jooksid nad jälle varjendisse, kui teel oli sõdur, kellel üks jalg rippus. “Mama pamagiite,” mäletab vanaema sõduri sõnu.


Ja kord kukkus nende enda Kassari maja taha mürsk või miin. Maa sisse tuli auk ning see rebis osa seinast kaasa. Vanaema vanaisa Priidu ehitas hiljem seinaaugu asemele akna. Pereisa Johannes oli ise ju sõjas. Kodus ootasid teda väiksed tütred ja naine. Õnneks aitas Johannese ema-isa pojast maha jäänud naisperet. Isegi mina lapsena “imetlesin” alati seda kohta vanas majas, mida lõhkekeha oli tabanud. See tundus nii sürreaalne juba siis. Meie Kassari maja, vanajumala selja taga, on tabanud mingi lõhkekeha. Ka siin, linnuparadiisis Kassaris on toimunud nii koledad asjad.


Vanaema mäletab kohtumist oma isaga nii, et ta mängis koduõues teivashüpet ja äkki hüüdis teda ema Alice, Vene sõdur ühes: “Laps, lõpeta nüüd mängimine ja tule ütle oma isale tere.” Vormis Johannes oli sõjast elusana tagasi jõudnud.


Meie ülesanne on andestada vanematele põlvkondadele haavad, mida nad on oma ebainimliku elu tõttu ka meisse jätnud. Nad on vahest olnud karmid ega ole kinkinud meile piisavalt lähedust. Eluolu ei kinkinud seda ka neile.


Sellepärast peamegi neile andestama. Seda saab kõige paremini teha, kui need armid iseendas lahti muukida ja õppida kinkima neile seda, millest neil, vanemal generatsioonil, sõja tõttu on vajaka jäänud - hellust, armastust, tähelepanu. Me paneme punkti sellistele ahelatele ega anna neid edasi oma lastele. See on suurim kingitus inimkonnale.


Kevad on kohal ja see rõõmustab ka vanaema!


188 views0 comments

Recent Posts

See All

Comentários


bottom of page