• Tiina Kaukvere

Üks rääkimata reisilugu

Ma ei suuda aru saada, miks ma pole seni kirjutanud reisist ühte Euroopa vaesemasse (ainult majanduslikult!) riiki Moldovasse, kus hetkel elab minu kallis sõber Marian!


Hiliskevad Purcari veiniistanduses.

“It’s just for the passport,” viskab tema abikaasa Dumitru nalja, miks ta Marianile silma jäi. Moldova pass ei ole ju teab mis suur väärtus, seda näivad arvavat isegi paljud moldovlased. Neid on üle 3 miljoni, kuid tervelt kolmandik elab välismaal.

Suur hulk moldovlasi on ka Rumeenia kodanikud, mis avab neile ELi uksed. Veidi nagu Kosovo, kus kuuldavasti on mitteametlik rahaühik euro (ma pole sinna kahjuks ise jõudnud). Sellised veidrad riigid, mis on EList omajagu kaugel, ja samas on EL osa nende igapäevast. Paljud töötavad Rumeenias, mis teeb koduriigi jaoks maksuraha kogumise keerukaks. Isegi keel on Moldoval ja Rumeenial ühine. Sageli tunduvad ka kohalikud kahtlevat ega nad mitte hoopis rumeenlased pole. Aga kõige, ka suure vaesuse, kiuste see riik püsib. Ilmselt on Moldova rahvuslik identiteet tugevam kui ettegi kujutame.


Seda laulu kuulsin kord Tallinna Ülikoolis toimunud filmiõhtul, kus mängiti Moldova lühifilme. Mulle tundus see salapärane. Paparuda tähendab vihma välja kutsumise rituaali. Tüdruk tantsib külatänavatel ning astub sisse majadesse, kus teda kastetakse veega.


Ent lisaks identiteediküsimusele pistab see riik täna rinda korruptsiooni vastase võitlusega. Mingi osa ühiskonnast on ärganud. Emotsionaalne on seda võitlust seest näha, kuivõrd Dumi on Moldova parlamendisaadik, kes minu arust vahel liiga paljugi end selle võitluse nimel ohverdab.


Parlament on Moldovas nagu Eestiski 101 liikmega. Ent valimissüsteem palju keerukam, sest nii suur hulk kodanikke elab välismaal. Nii on valimisringkonnad ka välisriikides. Ehkki 2019. aastal sai valitsusse ACUM (kus on ka Dumi), lagunes nende liit kommunistidega üsna kiiresti (mida oligi oodata, sest üks on pro EL ja teine pro Venemaa). Dumi näitas meile parlamendi istungisaali, mis meenutas natukene Hogwartsi stiilis Tartu Ülikooli ringauditooriumi.


Kõik Moldovast ei ole enam nii eredalt meeles, aga see säravaim tuleb kiiresti nüüd talletada. Maru oli vist veidi vähem kui viie-kuune, kui me ta Moldovasse viisime. Hullud vanemad. Alla aastased pole ju näiteks leetrite vastu vaktsineeritud, mis sealkandis väidetavalt päris levinud on. Hea, et ma seda ei teadnud toona. Hea, et me läksime. Kokkuvõttes elavad ja sünnivad ju Moldovas, Ukrainas ja isegi Valgevenes ka inimesed. Siin turvalises Eestis võibki oma mulli kinni jääda ning võõra hirmu kapselduda. Maailm on nii värviline ja äge! Ma kibelen seda avastama rohkem kui eales varem. Ehk sellepärast ongi õige aeg nüüd kirja panna Moldova lugu.


Maikuu leitsak ühes Chisinau pargis. Temperatuur käis ikka üle 30 soojakraadi.

Moldova on üsnagi mitte midagi ütlev riik. Ei ole neil merd ja rannakuurorte, ei kõrgeid mägesid. Kunagi osalesid nad Eurovisioonil lauluga, kuidas vanaema lööb trummi (boonika bate toba). Aus ülestunnistus on, et ega ma väga palju erilisemat sellest riigist aastaid ei teadnudki.

Nüüd tean tänu Dumitrule ja Marianile rohkem sellest, mis toimub Moldovas kui Lätis. Näiteks, et sealsele oligarhile Plahotniucile (kes tänaseks võimupöörde tõttu küll on riigist põgenenud, väidetavalt Türki) on seda riiki külastades suhteliselt võimatu mitte raha viia. Talle kuulub lihtsalt nii palju, alates lennujaamast, pangast (Victoriabank) meediast (General Media Group), lõpetades mõne restoraniga, kuhu sa pahaaimamatult võid istuda. Niiet Linnamäe oligarhi staatusest on ikka omajagu puudu Plahotniuci kõrval. Viimane on loomulikult olnud otseselt ja kaudselt tegev ka poliitikas. Tegelikult peaks ta Demokraatliku Erakonna liikmena ka praegu parlamendis istuma, kui ta pärast 2019. aasta võimupööret poleks riigist põgenenud. Nimelt siis otsustas valimisliit ACUM (kus kandideeris ka Dumi) moodustada koalitsiooni kommunistidega. Viimased ei saanud omavahel kuigi hästi muidugi läbi, kuid soovisid kampa, kus põhi niiditõmbaja Plahotniuc, kõrvale tõugata. “Demokraadid” keeldusid lahkumast, kuid pärast kohtuotsust pidid nad seda siiski tegema. Maia Sandust, kellest tänaseks on saanud lausa Moldova president, sai selle lühikese elueaga koalitsiooni peaminister.


Kui meie 2019. aasta mais Chisinaus käisime, tundus selline tulevikustsenaarium täielik ulme. ACUM võitles koos Dumiga vägevate loosungitega Plahotniuci ja korruptsiooni vastu kogedes erinevaid vasturünnakuid. Ka sellised, mille eest lääneriikides karistada võiks saada.


"Sa oled vaba (mitte varastama)." Sellise teksti sai laias laastus kokku Mariani ja Dumi plakatitest, millega nad marssisid 2019. aasta kevadel Chisinau geiparaadil. Kohalikus meedias, mis kuulub oligarhile, ilmus lõpuks pilt hoopis Dumist ja Oliverist, kellel beebi veel kõhukotis :D. Kujutan ette, et suuresti uskliku riigi jaoks võis see olla päris hirmutav vaatepilt. Eks hirmutamine oligi hästi teeniv eesmärk.


Moldovas võib tekkida hoopis teine tunne, kui elekter ära läheb. Hirm on palju öeldud, aga küsimuse “mis viis elektri?” asemel torkab seal hoopis pähe “kes viis elektri?”. Võib-olla okupeeritud Eestit kogenud inimesed mäletavad seda tunnet, minul igatahes on õnn olnud kasvada vabas Eestis.

Chisinau on veidra maa veider pealinn. Mingi stamparvamus tundub olevat, et moldovlased on põhimõtteliselt slaavlased ning Chisinau üks vene linn. Tegelikult räägitakse seal rumeenia keelt (see ei kuulu isegi slaavi keelte hulka), mis kõlab veidi itaalia keele sarnaselt (mõlemad kuuluvad romaani rühma). Nõukogude okupatsioon on muidugi sealgi oma jälje jätnud ning vene keele kõnelejaid tänaseni palju. Noh, samas “da” on rumeenia keeleski “jah” ning “mama” ema. Samas “multumesc” aga aitäh, “nu” on “ei”, “luna” “kuu”, “frate” “vend” jne. Ühesõnaga, kui kuulad inimest rääkimas ja mõtled, et venelane vist pursib itaalia keelt, siis võib see tõenäoliselt olla hoopis rumeenlane või moldovlane jutustamas.


Hahaha, tõeliselt hea meem, mis iseloomustab, kui eripärane on rumeenia keel võrreldes teiste sugukeeltega.


Chisinaugi meenutab alleede (äkki plaatan?) poolest mulle mõnda Itaalia linna ning samal ajal on parkides ja ehitistes tohutult palju nõukahõngu. Retro-purskkaevud ja toretsevad trepid ning panelkad, mis kaugelt juba hõikavad, et mingitest korteriühistutest seal juttugi pole. Iga mees on oma akna ise soojustanud, valides oma maitse järgi ka sobiva fassaaditooni. Kui hoolega vaatad, võib see kõik väga koomiline olla. Samas on üsna palju ka eestlase mõistes suursuguseid elumaju ja punaseid katuseid. Ühesõnaga, varanduslik ebavõrdsus annab endast selgelt märku.


Ajast tagasi.

Aga kui sõita pealinnast välja mõnda maakohta! Seal on elu hoopis midagi muud. Kruusateed ja viljaaiad, puidust tarekesed ning ristid kiriku korjanduskarpidega, kirevad surnuaiad. Võiks vanduda, et oled nüüd küll mõne oblasti külakesse sattunud.



Lauale tuuakse marineeritud tomatid, kurgid, kapsarullid, morss, kus sees hulbib mitte ainult viljaliha, aga terved ploomid… Ent sealt leiab ka mămăligă (rumeenlaste ja moldovlaste maisipuder), plăcinte (mitmekihiline sai juustuga) või mujal Lõuna-Euroopaski tuntud dolmad. Tugevat slaavi mõjutust selles köögis igatahes on. Ja üsna palju rammu ka. Ei saagi aru, kuidas need kohalikud naised oma head vormi säilitavad. Nad on ilusad ja hoolitsetud nagu ukrainlasedki.



Ei ole üllatav, kui saagikoristuse ajal inimesed töölt või koolist puuduvad. Maal on vaja tööd teha! Ning kuna elu on kallis ja moldovlane vaene, siis on kodustel aiasaadustel palju suurem roll kui nädalal tööl või koolis.


Mulle tuli suureks üllatuseks, et Moldova on tegelikult ka veinimaa. Ja kuigi ma imetasin selle reisi vältel last ning seetõttu veinimaailmasse ei süvenenud, olen ma varem Dumi toodud veine mekkinud küll ja need on mulle meeldinud. Ehkki kuidagi võib raha alati oligarhi taskusse sattuda, soovitan ma ikkagi osta selliste riikide veine toetuseks. Kui neid poest muidugi leiab.


Dumil ja Marianil oli toona Chisinaus oma veinibaar, ehkki nende unistus oli teha hoopis co-working space. Uksel seisis tempel, et tegemist on musta raha vaba tsooniga. Väga mõnus koht!


Ühes veiniistanduses me ka peatusime! Purcari vein peaks olema teisteski Euroopa riikides müüdud kraam (ma ise pole küll kolm aastat veinilette eriti põhjalikult uurinud, aga ehk müüakse seda Eestiski?). Ehkki puhkus istanduses on odavam kui Eesti spaas (need hinnad on mu arust üldse kosmosesse tõusnud), on selge, et keskmisele moldovlasele see maailm suunatud pole. Istandusse sõites märkasin, kui vähe katab Moldovat selline paks mets nagu Eestis. Ja ehkki mägesid pole, on tohutult kaunid ka rohelised voored. Ja künklik see maa siiski on.


Midagi slaavilikku selles kõiges siiski on. Purcari veiniistandus. Mõnus toit ja ilus loodus.

Seal me lebotasime ja püüdsime kuuma päikest, mis Moldovas mais juba täiega kohal on.



Idüllilisest veinimõisast sattusimegi Chisinau geiparaadile. Dumi on väheseid parlamendisaadikuid, kes seal oma nägu julgeb näidata. Vot nii alguses on samasooliste debatt seal. Ja paraadi osalisteks pigem seal resideeruvad välismaalased, kellest kõvasti rohkem, lausa hordidena, on kohal märulipolitseinikke. Ei saanudki aru, kas nii ohtlikud olid paraadil osalejad või need üksikud vastumeele avaldajad. Pigem oli vist kogu riigist kokku aetud politseihord lihtsalt sõnum marssi ajakirjandusest jälgivale kodanikkonnale, et need geid üks kahtlane ja probleemne kontingent on. Turvaline sellele vaatamata seal igatahes ei tundunud. Võite siis arvata, mis tunne on inimesel, kes on sündinud Moldovasse ja sündinud homoseksuaalina.



Vot, nii vastuoluline see maa ongi. Olen väga rõõmus, et Marian ja Dumi mind kastist välja on toonud ning olen seda vastuolu kogeda saanud. Ootan juba väga, et uuesti Moldovasse sõita!!! Selles riigis on ärkamishõngu ja lahendust vajavaid pärisprobleeme (igasugu pseudoprobleemide ja poliitmängude kõrval loomulikult).


Ei teagi, millal võiks see sõit praeguste koroonatingimuste juures aset leida... Viimati lugesin välismeediast igatahes, et selles riigis vaktsiinidebatti ei peeta, sest raha vaktsiini jaoks lihtsalt ei ole. Kahju. Ehk saame neid inimesi seal kuidagi aidata.


Igatahes nii pea kui saate, minge Moldovasse!

Kalli-kalli Marian!

189 views0 comments

Recent Posts

See All

© 2023 by NOMAD ON THE ROAD. Proudly created with Wix.com