• Tiina Kaukvere

Ühel hetkel peame silma vaatama oma lastele*


Saaremaa

Ma olen veendunud, et ükskord näeme kõik päeva, mil meie lapsed küsivad: “Miks te niisama passisite ja mitte midagi ei teinud?”


Need samad lapsed, kes täna elavad suuresti keset asju ja tehnikat. Juba sünnist peale on meil neile iga probleemi lahenduseks pakkuda mõni ese. Sa ju tahad oma beebile parimat – siin on vankrid üheks ja teiseks tarbeks, hingavad madratsid, naturaalsed lutid, ergonoomilised kandekotid…


Ja kui nad kooli lähevad, oleme ju nii huvitatud sellest, kuhu ja kuidas. Reguleerime nende elu pisemaidki detaile. Me tahame neile parimat, aga ikkagi jõuab kätte see päev, mil nad etteheitvalt küsivad, kus meie silmad olid. Milleks olid need peennüansid nii olulised, kui kogu see eluviis neid ikkagi katastroofi suunas saadab.


Naljakas, et isegi neid ridu kirjutades on ikkagi raske end kokku võtta ja midagi oma argielus muuta. Sellepärast on nii paljud inimesed end ülekaalulisteks ja haigeteks söönud – tead ju küll, mis sulle hea ei ole, aga ikka saab emotsioon teadmisest võitu. Ent samal põhjusel tunnengi, et pean kirjutama. Pean eelkõige iseendale puust ja punaseks selgeks tegema, mis maailmas toimub.



Lääne-USA-d tabavad ettenägematud kuumalained, mille all ägab enam kui 31 miljonit inimest Californias, Nevadas, Arizonas, Utahs, Oregonis, Washingtonis, Idahos, kirjutab Washington Post. “Californias on uus kliima. Me oleme nüüd olukorras, kus kõik eelolevad aastad on soojad aastad. Selle tagajärjel on meil väga tõsised kuumalained,” ütles ABC uudistele kokkuvõtvalt Stanfordi Ülikooli kliimateadlane Noah Diffenbaugh.


Pöörane kuumus

Riikliku ilmateenistuse meteoroloog Eric Schoening nentis väljaandes The Guardian, et kuumalained on muutunud säärasteks, et jahutust ei too enam ka ööd. Kaheksas osariigis oli tänavu kõigi aegade kõige kuumem juuni, kirjutab Washington Post. Veereservuaarid kuivavad, konditsioneerid huugavad täiskoormusel juba enne suve algust ning metsatulekahjude oht on ennenägematu, rääkimata kuumuse otsesest mõjust inimese tervisele. Oregonis polnud ametlikult n-ö tulehooaeg veel alanud, kui metsad juba põlesid.


USA läänekalda lähedal Portlandis tõusis temperatuur 47 kraadini, purustades kõigi aegade rekordid. Tundub nagu Vegas, aga me oleme ookeani lähedal Portlandis, olid kohalikud üllatunud. Ajal, mil kogukond vajas linnatransporti kõige rohkem, et jõuda kõigile avatud ja konditsioneeritud jahutuskeskustesse (cooling centres), andis see kuumuses otsad. Kohati sulas kaabel lihtsalt üles, vahendab New York Timesi podcast The Daily.


Meie siin ägame, kui temperatuur üle 30 tõuseb, aga Kanada Lyttoni külas mõõdeti riigi kõigi aegade kuumarekord, kui temperatuur küündis 50 kraadi alla (49,6 C). Veidi hiljem hävis küla metsatulekahjus.


New York Times kirjutab, kuidas globaalne soojenemine, mida kannustab fossiilkütuste põletamine, on kuumutanud ja kuivatanud läänerannikut aastaid, aga nüüd on kätte jõudnud punkt, kus piirkond kannatab korraga mitme aasta hullema põua ning rekordilise kuumalaine käes. “Kui hull see võib ka tunduda, see on ilmselt parim, mis saab olema, kui me ei tegele globaalse soojenemisega.”


Ajakirjanikud küsivad peale iga kuumarekordit, kuivõrd on see kõik seotud inimtegevusega. Et sellele mingigi vastus anda, kogunes USA, Kanada, Suurbritannia, Saksamaa, Šveitsi, Prantsusmaa ja Hollandi teadlaste grupp (World Weather Attribution), kes erinevaid mudeleid analüüsides ütles selgelt, et juuni lõpu kuumalaine USA-s ja Kanadas on inimtegevusest mõjutatud.



Temperatuurid on nii ekstreemsed ja seisavad väljaspool skaalat, mis tänapäeva maailmas on registreeritud. Kui tänagi on selline kuumus haruldus, siis tööstusrevolutsiooni-eelsel ajal oleks säärane kuumalaine olnud praktiliselt võimatu. Kui vaadata numbreid, siis arvutuslikult on sellise kuumalaine tekkimise tõenäosus tänases kliimas ja selles piirkonnas vaid 1 kord 1000 aasta jooksul. Tööstusrevolutsiooni algul, mil globaalne keskmine temperatuur oli 1,2 kraadi jahedam kui täna, oleks see olnud aga veel vähemalt 150 korda haruldasem.


Kahjuks näevad paljude siinsete lugejate silmad, kuidas sõna haruldus sellise ilmastikunähtuse kirjeldamiseks ebasobivaks muutub. Kui kliima soojenemine jõuab 2 kraadini (0,8 kraadi soojem kui täna), on sellised kuumalained juba kord iga 5–10 aasta tagant, kinnitab World Weather Attribution. Institutsiooni hinnangul võime me seni jätkates selleni jõuda 2040ndatel.


Milliseid muutusi toob tulevik, on veel ebaselge. Aga ennustatav.

The Economist loetleb, mis juhtuks, kui globaalne soojenemine läheneks 3-le kraadile. Hävineksid kõik korallrifid, liustike sulamisest tingituna tõuseks maailmamere tase, piirkonnad troopikas muutuks elamiskõlbmatuks. Inimene ei suuda teatava niiskuse ja kuumuse juures higistamisega enam oma kehatemperatuuri jahutada.

Kui tänapäeva USA ning “oleks-poleks” tulevikuprognoosid tunduvad endiselt kauged, siis Bloomberg kirjutas juunis, kuidas lisaks Ida-Euroopale vaevleb ka Siber rekordilise kuumuse käes. Moskvas küündis temperatuur 35 kraadi alla, mis on juunikuu kuumim pärast aastat 1901. Ida-Siber ei jäänud palju maha, sealgi tõusis temperatuur üle 30 kraadi, mis omakorda tõi kaasa metsatulekahjud.


Uued ekstreemsused

Vägev kuumalaine tabas Siberit ka mullu. 20. juunil eelmisel aastal registreeriti üle põhjapolaarjoone paiknevas Verkhojanskis maksimum õhutemperatuuriks 38 kraadi. World Weather Attribution arvutas, et ka mullune Siberi kuumalaine oleks olnud inimtegevusega seotud muutusteta peaaegu võimatu. Tänavu näitasid satelliitmõõtmised taas kuumalainet Siberis.



Ja samal ajal võideldakse paljudes maailma paikades hoopis teistsuguste ekstreemsustega. The Economisti podcast The Intelligence loetleb: surmavad üleujutused Hiinas, Saksamaal ja Belgias, metsapõlengud USA läänekaldal ja Siberis, põud Madagaskaril, jällegi üleujutused Uus-Meremaal…


Saksamaal ja Belgias on vihmadest tingitud üleujutuste tõttu surnud kümneid ja kümneid. Säärased ilmastikunähtused nendes piirkondades on nii ennenägematud, et ka jõukas Euroopa riik pole osanud oma infrastruktuuri planeerimisel lihtsalt selliste loodusnähtustega arvestada. Tulevikus peab seda tegema. Reuters kirjutab, kuidas kliimamuutus suurendab Euroopas ilmselt aeglaselt liikuvate tormide tõenäosust, mis painavad ühte piirkonda pikemalt.


Nii Euroopat kui ka Hiinat tabasid üleujutused pärast päevi kestvat vihmavalangut. Hiinas Henani provintsis tuli aasta vihm kolme päevaga maha, põhjustades üleujutuse, kus jättis eluvähemalt 25 inimest.


Minu teadmised ei luba võtta ei kliimaaktivisti ega teadlase rolli. Internet on täis kasvuhoonegaasidega seotud artikleid. Kas Eesti meedia ja poliitika käsitleb neid piisavalt? Kindlasti mitte, meie fookuses on olnud pisimured, kellegi nägu, kellegi tegu. Ent kes on globaalsema vastu huvi tundnud, on end saanud harida. Keskmise huvilisena pean ikkagi tunnistama, et kuigi kogu kliimateema kõlab hirmutavalt, on see endiselt kauge ja hoomamatu, ehkki toimub varjatuna siin ja praegu. Kas minu argitoimetused üldse midagi mõjutada suudavad, küsin endalt, nagu enamik teistki.

Paradoksaalselt jõuan ma aga nende samade argitoimetuste kaudu tagasi kliimamuutusteni. Iseennast jälgides olen jõudnud mõistmiseni, et mul võib olla ka kogu maailma mateeria, aga kurat võtaks, selle keskel on ikkagi võimalik olla… täiesti õnnetu. Teadmine, et enamik sellest kraamist, mis kunagi musta kilekotti läheb, on tugevalt üle hinnatud, paneb väärtusi ümber hindama ja loobuma. Kuidas me seda mõttetut kraami nii suurtes kogustes toodame? Need kotid muutuvad aina suuremaks…


Hiiumaa

Energia mittemillelegi

Ajalooprofessor Yuval Noah Harari toob oma populaarses teoses “Homo Deus” välja intrigeeriva võrdluse. Kiviajal kasutas keskmine inimene 4000 kalorit energiat päevas (kusjuures toidu kõrval on arvestatud ka energiat, mis kulus tööriistade, riiete, kunsti ja lõkke valmistamiseks). Tänapäeval kasutab keskmine ameeriklane päevas 228 000 kalorit energiat (”mitte ainult kõhu, vaid ka auto, arvuti, külmiku ja televiisori “toitmiseks”,” kirjutab Harari). Seega kasutab keskmine ameeriklane ligi 60 korda rohkem energiat kui kiviaja kütt-koriliane. Kas ta on ka 60 korda õnnelikum?


Enamasti kompenseerime sellise tohutu energiakuluga lihtsalt mingit puudujääki, sageli allasurutud tundeid, väljendamata vajadusi, soovi kuuluda karja, olla liider, olla eriline jne. Uus maitse, uus hilp, vidin. Kellel suuremad skaalad, siis uus auto, maja, naine/mees. See kompensatsioon viib hetkeks tähelepanu murelt, leevendab üksindust, tõstab enesekindlust… Aga ainult hetkeks, sellepärast ongi nii palju asju vaja, et neid hetki ikka uuesti ja uuesti oleks.


Isegi kui jätta kõrvale kliima soojenemise fakt või see, kas inimene selles üldse erilist rolli mängib, tundub ju ka muidu täiesti jabur kulutada nii palju energiat ja aidata end sellega nii vähe. See on nagu osta nohu ravimiseks köharohtu ning tarvitada siis seda korraga liitrite kaupa. Me lapime oma hingehaavu nii suure jalajäljega ja nii ebaefektiivselt.

Oleks siis nii, et saaks oma lapsele öeldagi, et vabandust, et sina pead minu kompensatsioonist alles jäänud saasta ja oma enda kasutatud mähkmetega tegelema, aga tead, mõnna oli! Ja kuna minul oli mõnus, said sina kogeda nii palju lähedust, armastust ja märkamist, mis ongi ju elu mõte. Suurel osal lääne inimestel on rohkem kui eluks vaja, aga nad pole ikkagi õnnelikud, rõõmsad, stressivabad. Neil on suured mured, mis segavad eksistensti. Katkised hinged. Beebidega kodus olev ema on endiselt stressis ja magamata, ehkki tal on nüüd ka need ühekordsed mähkmed. Vähemalt mähkmeid ei pea ta pesema. Aga kas ta on õnnelik?


Samas on inimene paindlik. Ta on võimeline oma ebamugavusega harjuma ja sinna kinni jääma, ent ta on ka üsna vastuvõtlik muutustele, kui need lõpuks saabuvad. Olen kindel, et ühel hetkel saab näiteks autost, mis on tänaseni ka staatusesümbol, midagi üdini praktilist ja hädapärast. Ühel hetkel ei ole normaalne enam see, et lehmapiim on odavam gaseeritud veest. Inimene saab aimu, et kui asjad teda õnnelikuks ei tee, pole mõtet nende ostmisele ja hooldamisele kogu oma eluenergiat raisata. Olgu siinjuures veel sellest raiskamisest tulenev kliima soojenemise faktor või mitte. Kui see teadmine ei tule meie põlvkondadele, siis mõistavad seda järeltulijad. See n-ö hukka läinud noorus, kes sageli teeb ikkagi paremini kui vana.


Tartumaa

*Originaalis ilmunud 9.08 väljaandes Edasi.org.

121 views0 comments

Recent Posts

See All