top of page

Ühe teekonna lõpp

Writer's picture: Tiina KaukvereTiina Kaukvere

Viimane kord, kui ma vanaisa juures käisin, võttis ta lahti sektsioonkapi sahtli ning ulatas mulle paar nõukaaegset karpi söögiriistadega. Need olid seal kapis seisnud vähemalt sama kaua, kui mina olen siin maailmas elanud. 



“Näe, kingin sulle. Mina neid pole kasutanud ega hakka mitte kunagi kasutama!” teatas taat resoluutselt. Võtsin naerdes kõik vastu, keeldumine ei oleks nagunii kõne alla tulnud. Pärisin, kust ta on saanud kentsaka kuuese lusikakomplekti, mis sametises karbis istus. “Ei tea, ei mäleta. Osa olen ise ostnud, osa on kingitud.” Aga kes ja mis asjaoludel, kes seda enam teab. Need, kes teadsid, on ilmselt kõik surnud, nii nagu ka kinkija ise.


Neid karpe jäi kappi veel ja see näis taati frustreerivat. “Näe, kui palju asju mul siin on!” pahurdas ta. Järgmine päev tõigi vanaisa mulle koju järgi ühe sarnase komplekti - lusikad tordilabidaga. Vabandas, et need tuli enne üleandmist ära puhastada.

See kinkimismoment jäigi viimaseks, mis meil kahekesi omavahel oli. Ta jättis oma karpe täis sektsioonikapi maha ja läks ära.


Kuni lõpuni meistrimees...

Kui teda ära saatsime, rääkis matusetalitaja eaka mehe eluteest – kuidas ta poisikesena oma metsavahist isa surma pealt nägi, kuidas minu vanaemaga kohtus, kuidas isaks sai... Mina kohtasin seda meest alles tema teekonna viimasel kolmandikul, kui ta teist korda vanaisaks sai. Sellest päevast oli ta alati väga lähedal minu kõrval, osa minu teest.


Vaatasin tema täiesti läbi kulutatud keha, mis kirstus lamas. Mõtlesin neile lusikakomplektidele. Mõtlesin, et mil määral erineb see elutu rüü nüüd sellest tordilabidast, mis ta mulle nädalapäevad tagasi kinkis. Samasugune hingeta “asi”, mis hiljuti oli olnud minu jaoks üks armsamaid inimesi siin maailmas.


Ja siis meenus mulle, et veel hiljaaegu puiklesin vastu, kui mu elukaaslane soovis igapäevakasutusse võtta kaunid Villeroy ja Bochi lauanõud. Kuluvad ära, lähevad katki, paneme parem kappi ja võtame välja pidupäevadel, argumenteerisin esialgu. Kui vanaisa mulle aastakümneid kapis seisnud tuttuue tordilabida kinkis, tundsin kohe kergendust, et juba nädalaid iga päev võileiba, kanasuppi ja köömneteed eksklusiivsetest lauanõudest olen söönud-joonud. Kahju oleks olnud need kapist avastada hetk enne oma surma.

See kõik tuletas mulle meelde, et elu on lõpuga teekond, sest igapäevaselt näib see ju lõputuna.

Tore, et Maru ja vanaisa kohtusid.



Elage!

75 views0 comments

Recent Posts

See All

Comments


© 2023 by NOMAD ON THE ROAD. Proudly created with Wix.com

bottom of page