• Tiina Kaukvere

Õnnetunne ühes süüga

Ehk võiks igal inimesel olla kaks kodumaad? See aitaks kainema, ratsionaalsema ja emotsioonituma pilguga oma maistele muredele vaadata ning tuletaks meelde, et keskkond küll mõjutab, kuid väga palju on iseenda käes. Minu teine kodumaa võiks olla Portugal.


Cascais

Nii mõtlesin, kui Diego meid Uberiga Colaresest Lissaboni sõidutas. See on üks tunnine retk. Diego rääkis pigem sellest, mis kõik Portugalis halvasti on. Et keskmine palk on väike, miinimumist rääkimata (Portugali ja Eesti elatustase on üsna sarnane). Kuidas inimesed naaberriigis Hispaanias teenivad mitu korda rohkem ja elavad üldse paremini. Ja kuidas valitsus soosib rahakaid sisserändajaid omade asemel. Sellepärast ei ole Portugal Diego arust riik, kuhu kõik oma panused panna. On, kui tahad kõvasti tööd teha ja kogu teenistuse maksudeks ja muuks pudiks maksta.


Aga loodus, aga kliima, aga need värvid, ookean, mäed?!



Sel reisil tundsin isegi, kuidas kõik need väärtused kiiresti tapeediks muutuvad, kui need koguaeg sul olemas on. Algul vaatad suu peas lahti ookeani, siis mõtled, et miks, kurat, ei võiks ta grammi võrra soojem olla ning viimaks kurdad, et ookeani ääres on ikka nii jamalt tuuline olla. Nii inimlik.


Diego ise oli endale elamise ostnud hoopis Šveitsi Lausanne'i. Tema teine koduriik (või vähemalt käis vilgas töö selles suunas). Sellega olevat kindla peale minek ja riik hoolib inimestest. Ja ise sõidad Portugalis taksot? Portugalis hoiab Diegot katki läinud suhtest laps ning äri. Ta teenib pankrotivaralt. Uberit sõidab pigem põnevusest. Ja noh, see on hea ja lihtne teenistus ka arvestades autorendi ebanormaalseid hindu alles algaval turismihooajal. Soovite Sintrast Sesimbrasse? "Hea meelega, my friend!" Diego juba ei jäta niisama vedelevat raha endast maha. Ta pigem kraabib selle kokku ja paneb teenima. Eks selline sebimine siis ta ka Lausanne'i on viinud. Ja selle tunni aja jooksul, mis meie taksosõit kestis, ma ei kahelnud ka selles väites enam. Peab ikka eluenergiat olema.


Tänu neile ulmehindadele (10 päeva autorenti lihavõtete perioodil = rohkem kui 2000 eurot) sõitsime me Portugalis hoopis palju Uberi ja Boltiga ning saime jutustada kohalikega. Portugallased on väga sõbralikud. Lausa hoolivad, ütleks. See pole ka kohustuslik small-talk, astutakse täiesti vabatahtlikult ligi jutustama. Võib-olla siis meie armsate laste pärast? "Kui pole sõbralik, pole portugallane," ütles meid Lissaboni lennujaamast üles korjanud taksojuht kohe.


Esimeseks sihtkohaks oli ookeaniäärne Cascais Lissaboni lähedal. Olen ise Lissabonis palju kordi töö tõttu käinud ning selle linna teatud piirkondadesse väga armunud. Lastele ja Oliverile tahtsin neid piirkondi küll ka näidata, ent seejärel suurlinna tolm kiiremas korras jalgadelt pühkida. Ma ei tea, miks ma arvasin, et Cascais on selleks hea koht. Ta on Lissabonile lähedal ja meie lennuk jõudis hilisel pärastlõunal. Cascais oli täpselt selline koht, kuhu laste unetundideks ning tüdimust arvestades välja vedada. Ookeani ääres ja kindla peale rahulikum kui Lissabon. Aga Eesti mõistes ikkagi suurlinn ca. 200 000 elanikuga. Nagu Portugalile vist omane, on sinna kokku kolinud pururikkad ja puruvaesed. Ja meie nautisime seal kõike kindlasti kui esimesed, ehkki skaala järgi oleksime ilmselt lähemal viimastele.


Isegi reisi lõpus julgen öelda, et kõige toredam park laste jaoks asub Cascaisis. Kuked, kanad, haned, paabulinnud, palun. Kõik nii viisakas ja puhas. Nii palju tegevusi lastele ja peredele. Cascais on üks Portugali jõukamaid piirkondi ning seda tendentsi on kenasti ka näha. Kõiges, ka hindades. Sealne päevi näinud, kuid okei Airbnb peretuba maksis rohkem kui kõigi mugavustega tutikas 3-toaline korter Sesimbra ranna lähedal. Igatahes on Cascais kena visiitkaart Portugalile ning turistid külastavad seda meelsasti (ilusat osa muidugi).


Ookeaniäärsus on läbi Cascaisi ajaloo sinna meelitanud kunginglikust soost puhkajaid. Esmalt tegi Portugali kuningas selle 1870ndatel oma septembriresidentsiks. Seal on meeldinud puhata ka Suurbritannia, Hispaania ja Itaalia kuningatele. Väidetavalt inspireeris Casino Estoril Ian Flemingit kirjutama James Bondi esimest novelli Casino Royale'i. Näed siis, polegi ainult Harry Potteri maa.



Kui tagasi minna algusesse, siis tundus ja ei tundunud ka reis Portugali hea mõttena. Veel päev enne lendu Riias mõtlesin, et võib olla ei peaks minema. Olin sellele sõidule mõelnud samas mitu kuud, see oleks kindlasti kummitama jäänud. Lõpuks oleksin pidanud sinna ikkagi sõitma, tunnen end küll. Olin isegi kaalunud varianti olla seal lastega paar kuud. Eskapismi oli selles mõttes kindlasti. Mul on alati olnud tunne, et parem on kusagil mujal, kus mind veel pole. Sageli see ajutise lahendusena ka töötab. Muidugi hakkab seal kauges kohas varsti tekkima tunne, et parem on kuskil veel kaugemal, kus mind jätkuvalt veel pole. Aga Portugal on olnud alati üks paik, kus ma tunnen, et võiksin veidi elada. See on selline teistsugune äratundmine. Sellepärast olen katsetanud varemgi, et kas seal aega veetes see tunne ära läheb või pigem süveneb.


Ma tunnen isegi neid ridu kirjutades süüdi, aga Eestis olemine muutus rusuvaks. Hakkas tervisele, kuigi meil siin pole sõda. Sisemine kohus olla kursis, lugeda ja tunda emotsioone... Mingil hetkel sa muutud tuimaks. Kui minuga see juhtus, avasin laibagalerii ja lugesin surma saanud või vanemateta jäänud lastest. Mõtlesin nii, et ma ei tohi sellega endal harjuda lubada. Siis tekib mugavustsoon ning selle õuduse lõpetamiseks pole keegi enam valmis isiklikke ebamugavusi taluma. Loobuma Vene gaasist, naftast, maksma kõige eest rohkem, võtma oma isiklikku ruumi sõjapõgenikke.


Kui sõja algul oli süütunne sõbra sünnipäeval käia või niisamagi rõõmus olla, siis pika peale tekkis harjumus. Harjumus koledustega. Uudistega vägistamistest, tapmistest, kannatavatest lastest... Harjumus sellega, et meie lähedal toimub kõik see ning meie ei sekku, sest vabandame enda jaoks selle välja riigipiiridega. Sest see, kui inimsuse vastasusi pannakse toime teisel territooriumil, polegi enam nii otseselt meie asi. Rasvane riigipiir teeb sellest kellegi teise asja. Kui vale on nii halba heaks mõelda. Riik on ju konstruktsioon. Vägivald ei ole konstruktsioon, vaid see on kõigi asi.


Nii on ju juhtunud prantslastega, sakslastega. Nende jaoks pole sõjakoledused valdavalt isiklik teema. Marine Le Peni populaarsus on üks selle ilmestajaks: teil käib seal sõda, aga meil jällegi on palgad väiksed ja immigrante palju. Veider ju korraga need asjad kaalukausile panna, aga prantslastele pole nii veider. Brüsselis käies tundsin isegi, kuidas Ukraina kuidagi ka emotsionaalsemalt kaugemaks jäi. Inimlik on põgeneda raskete teemade eest ning geograafiline kaugus teeb selle asja lihtsamaks.


Kogu see iseenda kaaskannatama sundimine hakkas lõpuks minu tervisele. Tõttöelda ei ole ma enda jaoks veel leidnud seda kuldset keskteed, kus hoiad end kursis, ka iseenda mugavustsoonist välja tulles, kuid samas teed seda iseenda jaoks tervislikult (on see võimalik?). Oled raskes olukorras praktiline ja ratsionaalne, mitte ei kee vähemalt korra päevas Lavrovi või kellegi teise idiootsuse peale üle. Pole ju kasu, kui sõdiv riik meid juba distantsilt emotsioonidega murrab. Ühesõnaga, raske on, aga ennast tuleb selles olukorras eriti hoida. Siis saab teisi aidata. Ja süütunne käib sellega nagunii kaasas. Juba seepärast, et meil ju ei ole sõda.


Kui me Tartust Riiga jõudsime, selgus, et Lukasel on avaldumas nohu, mille kulminatsioon pole kaugeltki käes. Viimasel reisil olime me kõik haiged. Haige on aga kõige lihtsam kodus olla. Peale ööd hotellis, kus väikseim kõhu peal hingata rögises, olin juba mõttes loobunud minekust. Mis seal ikka. Tegin rahu. Vähemalt oleme üksteisel olemas ja võib-olla peamegi siis seda rohkem hindama õppima.



Hommik oli üsna kaootiline. Lähme või ei lähe, laste emotsioonid ning meie närvilisus... Selles kõiges hakkasime me ikkagi end lennujaama suunas sättima. Kas tänapäeval on üldse okei nohuga kuskile minna, vist ei ole ju? Tegime koroonatestid ja helistasin 1220. Mul oli tunne, et tollel perearstiliinil ka ei ole selles osas selgust. Kas saab siis ühe nohu pärast kõik tegemata jätta, arutati minuga kaasa. Suuremad piirangud olid just kadunud. Nii me läksime, süütunne hinges. Ma mõtlesin, et kui vaid teaks ette, kuidas meil läheb. Ma nii soovisin olla lihtsalt rõõmus, õnnelik ja maailmast huvitatud oma väikeste sõprade seltsis, kes ahmivad seda kõike sisse, nagu saaks kõik kohe homme läbi. Ma igatsesin nii väga kergust argipäeva, kus lihtsamad asjad näisid rusuva surumise ja võitlusena.


Ma ei teadnud veel, et minu unistus täitubki! Kulus küll mõni päev, et sellest süütundest vabaneda. Üksindustundest, milles oli minu vastutusel veel ka need väikesed inimhinged, kelle mina tundmatusse vedasin. See üksindustunne on mind viimasel ajal pikemalt saatnud. See isegi ei olene sellest, et minu ümber on kallid, Oliver. See on teistsugune üksinduse tunne. Seal on surmahingust, mida olen kogenud haiglavoodis. See on teadmine, et kõige raskemates olukordades oleme me üksinda. Siis kui keegi ründab sinu elu, olgu see teine inimene või sinu enda keha. Selles olukorras peame me kord kõik olema. See mõte teeb mind kurvaks. Eriti kui ma mõtlen, et sellisesse maailmasse on sündinud ka minu armsad-süütud lapsed. Loodus on siin selline. Meile on antud algus ja lõpp. Ja sealsed võitlused on üksikud. Iga sünd ja surm on kellegi isiklik võitlus, ehkki elu seal vahel on karilooma oma.


See teadmine on mingi raskusloorina mind varjutanud, tegemas ilusaid hetki kõhedamaks. Ehkki ma ei taha selle vastu ka võidelda, sest ma usun, et ma õpin seda implementeerima oma ellu tervislikult. Võib-olla aitab see mul elada, elu hinnata. Siis kui ma õpin raskuse asemel selles hoopis kergust nägema.



Tagasi Portugali ja Cascaisi. Mingi hetk avastasime Cascaisi hiiglaslikust turuhoones suurepärase kalarestorani. Ja siis ma tundsin seda tunnet, mida Riia hädaorus igatsesin. Suur rõõm ja seiklus oma pisikestega. Nad jooksid nagu pöörased käed lennukis mööda turuplatsi, mida tihedast päevast koristati. Oliver veel kõige ees, lapsed kilkasid talle järele. Turulised naeratasid ja lehvitasid meile. Puhastusmasinat juhtiv kohalik otsis lastega aina kontakti ning lasi signaali, kui Maru talle nii näitas. Me olime kõik koos õnnelikud. Ma ei suutnud seda uskuda ega uskunudki. Kuskil oli ikka mingi paha tunne. Justkui, kõik on liiga hästi, aiman halba.


Suures kalarestoranis mängis televiisor ning uudiseid alustas alati Zelenskõi. Ka siin. Maru näitas seepeale, et näe, Ukraina onu on meiega Portugalis. Onu Zelenskõi.


Tundsin end ärevil isegi siis, kui meiega ei olnud mitte ainult hästi, meil oli lausa tore.


Hiljem õhtul oksendas Lukas ennast ja meid Oliveriga vähemalt neli korda täis. Niiet kes teab, võib-olla aimas halba emainstinkt, võib-olla liigne ärevus ja sõda... Igatahes kadus see “aiman halba” kogu üles raputava öise okseralliga kus kurat. Tegutseda tuli pragmaatiliselt, kiiresti, otsustavalt.


Portugal oli meid vastu võtnud, seiklused võisid alata.


Õhtujutt ei jäänud ka seekord ära...






186 views0 comments

Recent Posts

See All